Sunday, April 12, 2015

Sujuvalt kevadesse " Feliz Pascua!"

Aitäh sulle, Reelika, kes sa mulle südamele panid, et mõned kuud on justkui vahele jäänud.
Tõesti, nii on. Jaanuarist pole minust kuulda olnud. Fakt on see, et toimunud on vägaväga palju uut, toredat, avastamisrohket. Isegi uudised kodumaalt üllatavad mind. Kes ootab last, kes on kolinud ja kes teeb EVSi...Muutuseid on igas sekundis, igas murdsekundis...
Alustame siis lõpust?

Täna oli esimene tööpäev lasteaias pärast lihavõtte- eelset vaheaega vms. Nad kutsuvad seda "Semana Santaks". Noo ja muidugi muutsime vahepeal kellaaega, mille tõttu üks tund on vähemaks jäänud. Pean ausalt ütlema, et see aasta on vist esimene kord minu elus kui ma kellakeeramise vahet väga ei märganud.
Põnevam osa aga nüüd. Mida me tegime vabal nädalal? Niisiis.. olles reedel lapsed seemnepottidega koju saatnud. Hakkasime pakkima oma asju eelseisvaks "ISLATRIPIKS".

***************************************
Seemnepott- Iga laps pistis kasvama oma potikesse rukkiseemned, mille põhimõtte on seemnete eest hoolt kanda kuni sealt kasvab rukkivili.. Noo ja pärast, ehk vanematega see jahuks mölderdada ning siis üks leivapäts meisterdada? See on muidugi ideaal, aga kui rukkini jõuab on ka hea;). Seda võib võrrelda meie munadepüha muru kasvatamisega...
******************************

Meie ISLATRIPI juurde. Mina, minu toakaaslased, Rikki & Kasia ja Karmen veetsime ühe maravilloso nädala avastades kahte Kanaari saart- Fuerteventura ja Lanzarote.

Püüan rohkem jutustada piltidega ning kirjutada nii vähe kui võimalik.

Fuerteventura: 28-31.märts.




Fakt: Kui Hawai on parim paik surfamiseks kogu maailmas, siis Fuerteventura on esimesel kohal kogu Euroopas. Ja tõsi.. 49km pikkused ja peaaegu, et ühegi inimhingeta hiigelrannad ei jää
märkamata kellegil!!!


Saare keskosa on täis vulkaanilist kuiva maastikut.. Uhh.. kas siin elab ka üldse keegi?








Saabudes ootas meid juba Karmen, kuna tema oli tulnud varasema laevaga.. Ta oli veidi juba linna peal uudistanud ning me läksime koos lõunatama. Sõime ühes Spaniard cafeterias. Ikka vanad Papas arrugadas con mojo. Meie keeli mundris ahjukartul ühe hästi maitsva punase paprikakastmega.. Ahha.. seal kohvikus oli üks hästi konfliktne mees, kes sõimas kõiki turiste natsistidest sakslasteks..Ohh.. vaene Rikki..



Muidugi kohustuslik ranna- ja ujumiaeg!!!


Mida oli kõik päevad

1. öö magasime selles majakeses.. peaaegu, et rannal magamiskottides...Maagiline öö rannal. Oliivid Sangria & Tartitas de Arroz. Öeldi, et on tarvis rannaööbimise luba, aga vaatamata, et me olime üsna avalikus ja inimrohkes kohas, ei tulnud keegi meid häirima ega tundnud huvi.





2. päev
 Peale pikka hommikust päevitust, tahtis Kasia veeta järgneva öö kuskil ööbimispaigas.. Nii me siis otsustasime kuskil Cafeterias leida netti ja ööbimiskohti.. Ei pidanudki kaua otsima kui küsisime esimese ettejuhtuva hotelli administraatiorilt palju on üks öö.. Oli 52 eurot.. ehksiis 4ks teha, polegi väga palju .... JÄIME!!
























Sõime õhtust ühes kesklinna toidukohas, kus meile pakuti õhtu lõpus tasuta chupitosid, ehk rummišotte- need šotid on ikka päris hiiglaslikud, ha? Aga ronmiel on maitsev!




3:päev Sõitsime juba varahommikul 6.20 bussiga Corralejosse ehk põhja; jalutasime mööda linna ning lesisime rannal; et oodata meie praami saabumist; mis pidi meid teisele Saarele sõidutama:::


To be continued...

Sunday, February 1, 2015






FELIZ AÑO NUEVO!!!! 20152015201520152015


FELIZ AÑO NUEVO!!!! 20152015201520152015
Selle aasta viimane päev, ha? Teen enda peas väikese kokkuvõtte. See aasta on olnud imeline... Tõesti, imeline. 2014. veebruar avastasin Kreet Rosina läbi „ Access barsi“ ja sellest hetkest peale jõudsin Kanaaridele. Kas tegu on nüüd access barsiga? Tahan uskuda küll, sest tõesti, mu elu on muutunud ja muutunud paremuse suunas. Ühesõnaga olen ma selle elatud aasta eest tänulik. Ülimalt tänulik, mida on tarvis, et 2015 tuleks veel parem? Aitäh, mis on veel võimalik?

Parasjagu tegin Anettiga skaibikõnet, kui korraga kirjutab: I`ll be at home in 15min. Are you at home?“ Woouu.. tegelt ka? Kodu on üliülisegamini, sest kõik eilsed plaanitud koristused lükkusid viimase päeva peale.. All right.. Yep olen kodus.. Lõpetasin kõne Anettiga.. Minu armas korterikaaslane saabus kell 12 päeval, arvasin, et ta tuleb, kell 15.00. Noo... missiis ikka..
Õnneks oli ta väsinud ja ma ütlesin talle, et ta võib rahumeeli magama minna. Ise alustasin „KORISTUSŠhowga“:). Nii ma siis koristasin, kokkasin, koristasin, käisin poes, plaanisin õhtuks kokata ühe maitsva salati ja teha Papas Arrugadas con mojo, sest Kasiale meeldib, kuidas ma seda valmistan.. Avv.. kui armas, aitäh, sulle Kasia!;)
Panin kartulid tulele ja tegin meile romantilise laua.. kahjuks ühtegi pilti sellest pole..Aga see- eest on tunne. Ja tunne on imeline. Panin ka veinikese, nii igaks juhuks. Veini jõin muidugi ise..
Vahepeal jõudsin pesemas käia ja Diegoga veidi juttu puhuda, telefonitsi.. Nimelt oli tema täna täitsa üksinda, nii ma siis ütlesingi talle, et kui Las Pamasesse jõuame, anname talle teada.

Tegime siis oma romantilise õhtusöögi, helistasin oma kallile isale ja pakkisin 12 viinamarja, Kasiale endale ja enda „Amigo Espacialile“- Giuseppe. Pole ammu olnud aega, kus ma tahaks inimest näha ja igatsen nii meeletult, et olen jälle valmis justkui järgi jooksma.. Ja nii see on. Giuseppe meeldib mulle. Ma ei tea, mis on temas nii mõjukat. Isegi kui ta suudleb, siis see on NII kurdaima võluv, et tunnen justkui kaotaksin mõistuse.. Justkui oleksin purjus alkoholita.... Mul pole ammu seda tunnet olnud.

Kell u. 21:45. Eestis on varsti juba uus aasta. Eesti kaart sees ja ootusärevus, millal saab head uut soovida.
Kõnnime mööda Las Canterast... Uskumatu- rannaäär on inimtühi, kuidas see võimalik on???
Ja juba tuleb esimene kõne. Anett, koos paljude inimestega... Oh, mul tuli justkui pisar... Kui kaunis! Korraga igatsesin neid meeletult!!! Nad olid korraga nii lähedal ja samas niivõrd kaugel...oh, kui õnnis on elu. Messisin ka issile, kuid leppisime kokku, et helistan talle meie 00:00i ajal.

Helistasin ka Diegole, et oleme juba siin. Lubas varsti tulla..

Jalutasime, et Giuseppele viinamarjad üle anda- loe viinamarjad- excuse;). Et teda näha. See oli armas kohtumine, sest nägin teda väljas.. oh kui ilus ta ikka on, no tõesti. Ja ta oli armas. Tal olid küll kliendid, kuid vaatamata sellele, ta suhtles minuga, isegi suudles huultele, kõlab justkui 16. aastane armunud plikake, kohtab enda iidolit.. Nojjaa... Andsin talle üle viinamarjad, ta oli õnnelik, palus, et pärast läbi tuleksime. Me tulimegi, jäätist ostma, aga siis ma ju nägin, et terve kohvik on meeletult täis ja ta on täielikus töötuhinas.

Lõpuks tuli ka Diego, Kasia nägi ka teda. Tundsin, et mul on palju sõpru... kuidas see küll nüüd nii kiiresti juhtus. Jäin siin üksinda ja juba kleepuvad siin. Diegoga oli vahva. Kasia otsustas minna kella 1se bussiga, nii me jäimegi Digsiga kahekesi.

Vamos a tomar algo?“ Noo.. nagu ikka.. „Hoy es una fiesta, que no?“ Nii me siis istusime, plaza de Pilaril, mina jõin mojitot ja tema õllet, sest ta hääl oli ära ja kurk valus... see pidavat ravima... huvitav loogika... Meil juuakse miskit teravat ja soojendavat. Jajaa.. tegelikult mõte on õige, tõesti kuum tume õlle aitab kurguvalu ja köha korral. Aga jäiselt külm õlle? Kas ikka aitab? Nii ma siis lahendasin ühe mojito ja ka teise.. Sel ajal püüdsime me meeletult omavahel rääkida üle pagutavate noorte ja vanemate inimeste, kes nautisid pätipaukude kõva plaginat platsil. Vot see on tõesti minule harjumatu. Miks lasta neid lärmakaid pätipauke? Huvitav vaatepunkt, või kus on siin ilu?

Õhtusse mahtus ka mõnus tantsuvihtumine platsil ja „Plaza de la Musica klubikestes“. Ja Diego tantsib tõsiselt hästi ning karismaga. Ta on hea tantsija ja inimesed vaatasid meid ikka ammulisui. Selline energia ja selline mees. Tõsiselt nauditav oli... Gracias, Diego! Mis veel oleks võimalik? Tahaks teada, kas Giuseppe on ka selline tantsulõvi?;P Hmm.. hea küsimus;)
Kell on 5 ja juba tunnen und, mõtlesin minna varajase bussiga, aga noo.. ei jõua oodata. Digs hakkas otsima oma telfist tuttavate taksojuhtide numbreid ja neile helistama, sest Las Arenasest võtta takso oli 25 eurtsi. No tõesti? Pigem lähen jala:). No seda küll mitte, aga noo liig on maksta nii suur summa. Diego pakkus ka enda kohta, aga ei, ma ikka ütlesin, et tahan oma voodit ja kõike muud...

Tutvused ei andnud ka lootust. Jose, hombre, ei võtnud toru, ju vist palju tööd. Ja teise sõbrad ei tahtnud 15 või 10 eurtsiga sõidutada. Olin peaaegu lootust kaotamas, siiski esitasin küsimuse, mis on veel võimalik?

Ütlesin Digsile, olks, ma tulen siis sinu poole.. Ja olime juba bussi ootamas kui korraga, näen, et ta räägib telfiga. Jaa.. tuled siia? Noo väga hea... Ja paneb veel püksirihma kinni. Nimelt ta käis vahepeal pissil:)

Siis tulid head uudised. Digs oli nii elevil ja ütles, et Jose on nõus 15 eurtsiga mind viima milline õnn.
Lõpuks maksin 10. eurot. Aitäh, aastavahetus oli tõesti hea. Mis saab veel paremini olla minu elus? 

    3.jaanuar
Tuleb Rikki... Elevus, milline ta on ja kuidas käitub? Kas sama nagu Linda või erinev?
u. 21:45 mina, Kasia ja Anni Rikki lennukit ootamas... ootasime kaua. Tegelikult pidi Rikki tulema varem, aga ta lend oli hiljaks jäämas.
Rikki on nii armas, nagu päike!:)
  1. jaanuar
Mario, üks muusik? Kohtusime bussipeatuses kui läksin Las Palmasesse jah.. See oli justkui... Eem tüdruk sinu kotilukk on lahti? Ah... como siempre,... Ja siis sealt see tuligi. Vives aqui? Si, soy voluntaria..Aga..temast oli väga raske aru saada. Mõnusa saare aktsendiga. Saime siis temaga tuttavaks ja ta hakkas mulle watsappima hiljem. Üks bändi poiss on. Bändi nimi on „Crush“ ja pidavat olema hästi kuulus siin;)

5.jaanuar.
Taevas on puhas ning sügavsinine. Täna on siis „Tres Reies Magos“ eelne õhtu. Õhtul on suur- suur pidu. Siinsete inimeste jaoks on see isegi püham kui jõulud... jamh.
Päeva poole läksime Kasia ja Rikkiga San Telmosse, et teha talle bussikaart. Kõik läks hästi. Ostsin endale isegi Veguetast ühe kohvijoogikese..mmm... kui maitsev!;)Nii kaua ma siis vastu pidasim. Aga pigem ma ostan kohvi kui midagi muud paljupalju magusat.
Oma teise päeva poole veetsime aga rannas. Täna tundsin end natuke segaduses.
Algul kirjutas Andrea, küsis, mis me õhtul teeme, kas lähme Veguetasse peole? Ütlesin, et pole kindel.. Ok.. peale seda ta enam minuga nüüd ei suhtle.. Teine kord otsustas mind oma hingest välja jätta. Jäägu siis nii... Giuseppe küsis samuti minu plaanide kohta, kuid tema ise töötab, nagu ikka. Fiesta ja tema tööl. Ka minu uus sõber Mario tegi ettepaneku tulla temaga Veguetasse.. Noo.. selle üle peab veel mõtlema... Ja tagtipuks kirjutas ka Oliver. Tegelikult on see üsna huvitav. Oliver kirjutab mulle veel kõik see aeg, vaatamata sellele, et olen talle nii palju eitavalt vastanud. Aga lihtsalt nii on, et ei tõmba.. no ei tõmba üldse selle inimese poole... Tee, mis tahad
Kuid sel hetkel tundsin ma end segaselt. Kust läheb piir sõpruse ja millegi enama vahel? Või, mida õigemini ootavad need noormehed. Kes mulle tõesti südamesse on pugenud, on Giuseppe. Digs on lihtsalt väga armas ja tore sõber. Teised aga.. jah jäägu sõpradeks. Ma ei saa neile midagi enamat väljastada. Miks ometi on minus tunne, et peaksin neile mikit enamat pakkuma?
Bueno, õhtul läksin Marioga välja.. Võtsime ühed joogid siinsamas Arucase barikeses, kust ma olen mööda kõndinud ja vahepeal live musa kuulnud. Täna seda polnud. Aga mis oli RAHVAMASS igal pool tänavatel. Palju lapsi ja vanemaid, ma isegi ei tadnud, et siin NII mustmiljon inimesi elab. Tõsi... kõik nad tulid vaatama kolme kuninga rongkäiku. Niisiis.. Balthasar ja vee kakas (ei mäleta hetkel nende nime). Tulevad kaamlite seljas ning viskavad lastele kommi. Balthasar on laste lemmik ja sageli pruunlane.. Noo.. vähemalt lastel on tolereerimist;) .
Mariost siis. Ta on armas ja tore poiss ning talle meeldib väga oma tegemistest ja eriti oma bändist rääkida. Ta on endast ülimalt sissevõetud. Ohjah.. kuidagi imelik oli temaga. Isegi kui ta küsis mult, et räägiksin endast, siis nagu ei osanudki miskit rääkida, vb seepärast, et tunnetasin, et ta tegelikult ei kuula ju mind.
Joogid lõppenud, läksime veidi jalutuskäiku tegema. Ja nüüd sealt need „Kolm Kuningat tulevadki.. Huhh.. kui palju kära ja müra... Tahtsin minagi näha. „You are like a child“ ütles mu sõber mulle. Muidugi, vastasin ma. Ma tahan ju näha seda imelist sündmust. Teie jaoks on see iga- aastane. Minule aga seni tundmata ja nägemata. Muidugi tahan ma näha, mis toimub.
Hiljem küsis Mario, et meie esimese kohtumise kohta. Tema sõnul, hakkas ta minuga rääkima,kuna tema olevat mulle meeldinud.. Ohjah.. ja ühesõnaga küsis ta mult otsa, kas ta meeldib mulle? Sest suvaliselt ta inimestega rääkima ei hakka. Ina seepeale vastasin, et muidugi olen ma õnnelik, et mul on muusikust sõber, aga seejärel mainisin elegantselt oma „special amigot“ ja ütlesin, et hoiaksin me sõbrasuhteid.. Noo ja siis tuli. Sa vist tahad minna ja?... Minu sees oli ja... aga olin viisakas ning ootasin kuni tema leiab transpordi, et koju minna...
Hilisõhtu veetsime Rikkiga mingit filmi vaadates ja läksime varakult magama...


Tahan kasvatada oma vaimu
  1. jaanuar
Dia de „Tres Reies“ . Täna on see päev, kus kogu pere hommikustab koos üht hiiglamasuurt vahukooresaiapõhist torti ning kellegi torditükist võib leida mündikese.. Õnne kogu aastaks. Jeii!!:)
Lapsed saavad kindlasti vähemalt kolm kingitust ning üleüldse see on miskit perelist. Meie jaoks oli see justkui üks teine vaba päev. Ausalt öeldes tundin ma juba, et tahan midagi teha. Tööle minna või asjalik olla? Noo.. tõesti, :) Kaua võib... oleme pea kolm nädalat lihtsalt logelenu.. Oleks vaja juba kohustusi täita.... Aa miks ma istun? Teisalt on mul võimalus ise ju minna;)
Läksime Rikki ja Kasiaga jälle Las Palmasesse.. Ja mis me seal tegime? Emh... logelesime rannas ja sõime jäätist.. jälle.... Vist oli nii ha?




7.01.2015
Lõpp FIESTAL selleks kuuks..
Küsisin endalt, et mida ma teen kui minu projekt läbi saab. See on veider, kuid hakkasin mõtlema palju kaugele tulevikule. Nägin ilmutust oma tulevasest kodus.Minu ette manas end pildike hubasest puumajast, metsas. Tundsin seda värvilist ja õnne täis energiat, mis tuleb viimasel ajal mu rinnust üsna tihti... Armastus ehk? Liiga palju emotsioone ning ma ei tea, kuidas neid ohjes hoida.

Hästi, hetkel on teada see, et aastal 2016 tahan lõpetada TÜ Viljandi kultuuriakadeemia. Selleks, pean sügisel usinasti kätte haarama seminaritöö toimetused ning mõtlema juba lõputööle. Kuidas saaks need kaks teemat ühildada?
Mida on tarvis, et leiaksin enda jaoks perfektse seminari- ja lõputöö teemad?
Praegu käib Eestis suur Waldorftuhin. Rosma koolil tahetakse Põlva valla toetus ära võtta. Maailmas toimuvad üleüldse veidrad asjad. Võib- olla saan just seoses Waldorfiga tõstatada probleemi, mis on tõesti probleem?
Vaatame, veel on aega mõelda sel teemal. Ehksiis lõpetan 2016 juunis kooli ning mis siis? Siis tahan minna tõelisele eneseavastuse retkele. Ei tea, kas Indiasse või Ladina- Ameerikasse. Võib- olla vaadata odavamaid hindu. Minna Indiasse ning sealt edasi Ladina- Ameerikasse või vastupidi. Tahan leida end ja enda hinge. Tahan õppida end ja maailma tingimusteta armastama, tahan olla maailmavalgus ning saaadaaa VALGUSTUNUKS, just täpselt, leida endas oma valgus. Vabaneda maailma himudest, sõltuvustest jne.

Tahan olla ausalt MINA ISE, kartmata kellegi hinnanguid, eriti oma vanemate ning järgida enda tõekspidamisi. Tahan lugeda läbi piibli, jah tõesti, tahan.
Võib-olla küsida isalt, et ta saadaks mulle eesti keelse piibli? Ja siis minna ühel nädalavahetuseks kevade paiku dunidesse ning veeta endaga üks nädalavahetus? See oleks vajalik, aga ma ei tea, kas olen valmis.. Vaat asi on selles, et tunnen, justkui peaksin enda omadele koguaeg tõestama, et elan ja järgin nende tõekspidamisi.. kuid ei.. ma ei taha enam olla nende energiast mõjutatud. Saadan oma vanemate energia neile tagasi. Kõik, mis seda takistab Pod Poc.


--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Hetekseis Granieris- minu hetke blogimiskohvikus... üks kuum paarike istub üle minu laua ning mees on itaallane...Olen vist tõesti nendest ümbritsetud:) 

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------
 Martes (20.01.2015)
Kuidas on ikkagi nii võimalik, et üks nädalavahetus võib minna linnnulennukiirusel ja muuta nii palju asju. Ka ühes päevas, võib olla lihtsalt nii-nii palju asju!:) Uskumatu!
Enne räägime argielust. Jaanuar on siis waldorfis „Kolme kuninga kuu“, ehksiis valmistame lastega binokleid ja kroone. Lõpuks saavad nad võtta enesele koju, kui kingituse. Viimasel päeval. Lasteaias on väga rahulik. Täna oli ainult 7 last ja tõesti kui meie Galo puudub on energia kohe teine.
Eile sõime isegi hommikust väljas. Hommikuti on jõhkramalt külm ja vihmane. Meenutab natuke novembri algust Eestis. Lõuna paiku tuli päike välja.. Ja meie kasutasime kiiresti hetke ja sõime hommikust väljas. Väike lauake. Pisid istuvad ilusti ja vaikselt. Oodates. Mina tegin ka infusioni. Infusion on siis tee ilma teeinita. Noo pmtslt nagu meil piparmünt ja muud taimeteed. Eilne oli sidruni, kaneeli ja meega. Täna tegin aga apelsini koorega, kaneeli ja meega. Huvitav kui lihtsalt saab teha imemaitsva tee. Meie hommikusöök oli vahva ja spontaanne. Muidugi jätsime igapäevase kätepesu ja laulud „Tere hommikust“ ära. Mhm.. siinkohal mõtlen, et noovot.. miks seda nüüd siis vajalik pole. Ma sain tegelikult aru, et lihtsat minekuga oleks me rikkunud kogu energia, mis juba meie ümber valitses. Ohh... dilemmadilemma. Loodame, et seekord olid laste käed puhtad!;)

Täna sõime aga „Gofio&Galletas“. Minu lemmik. Okei.. küpsiseid ma küll ei söö, aga mis võib olla veel parem kui see Gofio koos riisipiimaga. See kreemjas maitse, mis lausa sulab suus. Tegelikult see muidugi oleneb valmistamisest. Iga kord on erinev Ja on nii-nii kõhtu täitev!;)...mmmmnämma...

Viernes  (18.01.2015)
Lastaias oli väga rahulik. Meil oli vist 6 last ja käisime mägedes matkamas. Loodus oli väga kaunis ja ilm soe! Kuidas saaks veel paremini? Matk oli meil vägaväga armas ja nauditav;).
Töö lõpu poole, ehk lõunpaiku tõmbas taevas mustaks ja vihma kallas kuni õhtuni välja. Diego helistas vahepeal, et peab käima poes ja veel miskit tegema. Peab oma õetütrele kingi ostma jõuludeks- HelloKitty padja. Kui mitte täna, sis homme otsib seda mööda poode taga;). Leppisime kokku, et tuleb mulle umbes 21:30 järgi.

Minu seiklusliku õhtu väljavõtted!
Diegs on maja ees, väljun välisuksest kui juba kuulen „Marria!!!“, vau ja seal ta juba naeratab valges Fiatis. Ok..ta ise väidab, etsee on sinine. Võimalik. Kuskilt kumab läbi ka sinist, aga ühesõnaga, sõitsime siis tema juurde. Jõudsime umbes 10ne ajal. Ta elab escaleritases, suured kõrged korterhooned. Kodu on tal kaunis ja muidugi õigele härrasmehele omane. Veidikene segamini ka. Ta ise põhjendas seda sellega: „Olen loov natuur.No, mis sa arvad Maria, et Kurt Cubain või Rolling Stones`i laulja, kas nende kodus valitses kord ja vaikus?“ „Ma lihtsalt ei saa teisiti.“ Selline on minu loomus.

Diego näitas mulle oma disainitud riideid, nimelt on tal siis „Oma Mood“ riideid kaunistada. Ta tuunib oma riideid ja disainib neid erinevalt. Ja muuseas väga huvitavalt. Kas laseb miskit ümberõmmelda või paneb külge mõne(d) nööbid. Kindlasti oma tuunitud riietele, lisab ta oma väljamõeldud logo- „SHARKPOINT“ , seda kaunistab veel kolmnurk ja ring ning üks haikala. Hea nišš. Ma ei teadnudki, et tal on see niivõrd välja mõeldud. Äriidee missugune juba olemas. Kahju on ainult sellest, et ta ei usu oma mõttesse siin ja arvab, et siin see ei läheks väga tööle.. Aga kus siis?Peaks teda rohkem ehk julgustama, sest talle ju meeldib see.
Sain veel ühe fakti teada. Nimelt pole Diegs erialalt inžener. Ta on õppinud agrokultuuri, mis on üks osa Steinerist, aga jah. Ühesõnaga ainult tema töö on seotud nende päikesepaneelibatareide müümisega. Siin on ju see väga tõhus ning tema energiaga on see võimalik.

Pärast mõnitunnilist moedemonstratsiooni asusime kokkamise alale. Jah, expectacions, expectacions, Maria. Arvasid, et sind ootab üks küünaldega õhtusöök, kuid tegelikult oli natuke sassis köök ja terve virn pesemata nõusid. Alustasime siis, kell 23: midagi kokkamist. Söögiks oli riis ja salat. Riis oli suvikõrvitsaga ja spinatiga. Mina valmistasin salati.
Diego on väga huvitav inimene. Ta on nagu tõeline itaallane. Üliemotsionaalne, mis ta ise ka mainis. Valjuhäälne, palju emotsioone, avatud. Kuskil tundsin, et meie energiad põrkusid, samas kuskil olid nad nii sobilikud.

Õhtusöögi pakkumisel oli ka 2 veini. Punane enne sööki ja valge pärast.. jamh..siis ma mainisid Diegsile, et loodan täna öösel ikka koju saada, kuid ta ütles seepeale, et hmm... ma arvasin, et sa ikka jääd siia. Võid ikka jääda.. Aga ma jäin endale kindlaks.
Rääkisime ka suhetest. Diego ei taha endale hetkel kedagi kõrvale, kuna tema versioon on see, et inimesed tahavad teisi muuta.. Alati muuta nii, nagu nad neid näha tavad, mitte sellistena nagu nad on... Väga huvitav vaatepunkt.

Õhtusöök oli maitsev, pärast aga jõime veini aj juba oli kell, kas mitte 2 öösel. Diegs pani musa käima. Varsti vaatasime telekat. Mina ikka mainisin, et tahaks millalgi koju saada. No siis ta ütles, et peab veidi veel olema, et vein välja läheks... 
Ahjaa.... kingitus..
Siis ma sain enda originaalse ja unikaalse kingi... Selleks oli La Palmalt isekootud armas mütsike, kus oli juba „Sharkpointi“ logo. Juurde andis mulle nööbi ning ütles, et ma selle lilla niidiga külge õmbleks, kuna tal lihtsalt ei jäänud selleks aega. Niidi andis ka mulle;). Nii- et nüüd on mul väga ERILINE müts ja sellise logoga müts on ainult üks siin ilmas... Tänasest kaks!;) Aitäh, mis saaks veel kaunim olla? 

Lõpuks jõudsin, kell 4 öösel koju:)....



Elu viib mind välja spontaanse, kirlgiku, segaduserohke- ja kokkusattumusterohke laupäevani...
Päeva esimeses pooles käisin jooksmas, olin üsna unine veel eilsest ööst. Koristasime veidi ja otsustasime minna Primarki Rikiga šoppama. On vaja osta sooje riideid!!!;)
Mu telefoni tuleb Andrealt sõnum... mis täna teoksil? Noo ja nagu ikka vihjetega. Vastasin konkreetselt, et šoppame ja vb läheme pärast jäätist sööma kui tahab võib liituda. Muidugi ta tahtis. Aga ega ma väga peale ei käinud.
Pärast pikka järjekordades passimist oligi juba üks jäätiseisu peale tulnud. Nii me siis jalutasiemgi mööda Canterast vaikselt Gelizia poole. Me veel ei tadnud kumba minna, kas väikesesse või suurde( Sinna, kus Giuseppe töötab). Otsustasime suure kasuks. Ja oh imet, Andrea oli juba seal.. Ta oli kuidagi süngevõitu ei teagi.. kuidagi tuhmunud... Läksin korra wc-u ja ohimet.. Giuseppe on ka siin, aga ta ju ei pidanud veel töötama.. Emh, nojah.. Kentsakas olukord võimis?
Tararaa.. Ajalooline hetk, kus kohtuvad endine noormes ja praegune „amigo especial“. No mis siis ikka. Kohtusime Giuseppega ja ütlesin, et no näe, siin on Rikki ja eem.. üks mu sõber, kes on ka Itallane. Mehed hakkasid kohe vestlust pidama... Rikki läks wc-sse ja mina süvenesin hingepidi menüüsse... Nende jutust ma ei saanud mitte muhvigi aru ja otsustasin pigem olla vait ja olla neutraalne antud olukorras. Nad rääkisid ikka päris- päris kaua, aga jah.. Seekord jäid „besitos ja teised sõnda Giuseppe aadressilt ära“. Ahah ja ta ei töötanud hetkel,lihtsalt oli vist läbi käimas vms...
Paaril korral mainis Andrea, et pole minuga kunagi igavust tundnud ning tahaks veel ja veel palju kohtuda.. Tundus nagu ta tahaks neid aegu tagasi.. Uhh.. aga minu poolt oli täisblokk.. No ma tundsin, et see pole ikka üldse enam minu mees.
Sõnatuks võttis tema küsimus: „Should I change? My friends told me, that I should.But I think, that I am just too honest. You know, that I always prefiered to be opened and honest in relationships.“ Oii.. palun, aga see seljanali? Kellele see siis mõeldud oli? „The backproblem, was real! It hurts even now.“ Noojah. Aga sa ju ise tunnistasid, et see oli teeseldud.. Ohjah.. No siis ta mainis, et ta on nüüd kolinud ning kolinud Las Canterasest Ecaleritase kanti. Ehk siis põhimõtteliselt rannaäärest kesklinna kõrghoonetesse. Emh, siis ma ütlesin, et ja ma nägin pilte. A kuidas sa nad ära tundsid?
Ma ei hakanud mainima, et alles eile öösel käisin ma seal õhtustamas koos veel ühe itaalia tüübiga. Kuidas saaks veel rohkem kokkusattumusi elus olla kui need kaks???
Andrea kutsus meid veel kohtuma, tahtis mind tuttavaks teha ühe hisp. Tüübiga, näitas mulle pilti ja siis ma vaatasin, et kuidagi tuttav..hmm.. ma ju tean seda noormeest. „ Hmm.. looks like Saul.“
-“It is Saul. How do you know him?“
Daa.. intercambio? Meie ühised käigud, octoberfest? Tundub nagu Andreal oleks vahepeal elu äralõigatud olnud. Kas ka see on võimalik? Siis ma hakkasin üldse kahtlema, et ehk see oli näitemäng tema poolt? Talle ju meeldib vihjetada. Ühesnaga oli meie kohtumine nagu oli, aga õnneks leidis oma lõpu, kui me jäätised näpuvahele same ja bussile läksime..Sest varsti pidime juba tagasi olema, et Karmen soolaleivapeole jõuda.
.................
Natuke hiljem..
Kinkisime veini ja wc-paberi.. Aga tundub, et ainult meie teadsime, et „soolaleivapidu“ on..Teised lihtsalt tulid igapäevasele peole...Mjah.. Juba nagu ikka käis kirglik savutamine ja laua ümber istusid mõned tuttavad näed. Poola tüdruk Darija, Louraine ja tema noormees... Inimesi tuli muudkui juurde...üks horvaatia poiss, Andrei ja mingid saksa tüdrukud... Ning.. korraga astus sisse veel üks inimene...
Vaatan ukse poole ja keda ma näen..... FRANCESCO????! Kuidas,....emh? Meil oli mõlemal sama reaktsioon..“What are you doing here?“ Aga kohtumiserõõm oli suur! Meenutamaks siis Francesco oli itaallane, kes minu Giuseppe ja Guidoga (Itaalia- Bella Maffia) kohtumisel käis. Noormees, kes on eestis käinud ja oskas eesti keelt veidi.. Uskumatu kui palju kokkusattumusi võib veel elus olla??? Olen hämminugs. Ah, et selle Francescoga oli selline lugu, et ta pidi järgmisel hommikul juba ära sõimta, kas koju või kuskile edasi.. minu meelest kuskile edasi, aga ma ei mäleta enam kuhu. No.. buen viaje!;) Ta veel mainis ka, emh... ma just olin üks päev mõelnud sinu peale, et kas veel kohtume enne ära minekut.... Ja tõesti tore noormees on.
Seekord läksime varem klubitama. Giuseppe helistas vahepeal. Ütlesin, et kui mul aega ja tahtmist on, siis võin „Geliziast“ ka läbi käia, et nad peaksid ka varsti vabanema. Teised võtsid takso kesklinnast, et minna auditoriumi äärde peole, aga meie Rikkiga otsustasime jalutada läbi rannapromenaadi. Sest jalutuskäik sinna on tegelikult max. Pool tundi.. emh, milleks takso??
Ja otsustasime, et käime läbi Geliziast ja siis läheme kõik koos edasi. Giuseppe oli oma sõbra (piinlik, aga nime ma ei mäleta) veel tööl ja koristasid. Oi.. neil läks päris kaua aega..Aga me ootasime rahulikult.. Meil aega oli. Niisiis tegid nad meile Mojito koksid.Või Giuseppe tegi.. ja muidugi tasuta, emh see oli armas.. Koks oli väga maitsev muuseas... Nii me siis ootasime ja ootasime ja rääkisime. Rikki läks vahepeal välja ja siis Giuseppe ütles küsis, kas läks rääkima oma noormehega? Ütlesin, et ei usu. Minu teada tal pole noormest. „A tu tienes novio?“ Kas sul on? Ja mina vastasin, eemh.. ma ei teagi... Miks Maria? Mõtlesin hiljem järgi, et peaksin küsima, aga sinul? Ega mina ei saa aru, mis meil toimub. Meie suhtlemine käib seinast seina.. Kord kirglikult, kord armastus kaugelt. Aga siiski ütlesin, et „Tengo amigo special.“ Loodan, et ta sai aru, mis ma sellega mõtlen...
Ühesõnaga, varsti sai töö lõpule ja Karmen jõudis juba helistada, et nad liiguvad tagasi meie poole. Saame kokku 3x1 (Tres por uno) baaris. Perfecto! Läksime siis sinna ja jälle näeme Fracnescot.. Hmm.. ma nägin teda veel päris- päris palju ja ikka imestasin, kas ta juba minema ei peaks? Millal ta lend läheb?
Tantsisime ja tantsisime. Giuseppe on vahva..Tantsib hästi, nagu ikka latiinomaised ja on ülimalt sotsiaalne. Ta tantsib kõigiga, isegi vvanema naisterahvaga, kes on üksi suudab ta võtta tantsima. .... aga minule tundub see nii armas... Oskab jutkui kõiki seltskonda kutsuda...
Juhtus miski, mis poleks pidanud juhtuma. RIKKIL VARASTATI TELEFON! Ja täiega. Eelmisel nv-l varastati Karmeni toakaaslasel rahakott, nüüd telefon. Ta oli täitsa šokis. Kuna ta kartis, et keegi kasutab ilmtingimata tema telefoni varguse eesmärgil ja tal on kõik dokumendipidid jne... Kõik avalik ja kättesaadav. Ja kõik numbrid ja kõik värsked fotod. Ma rahustasin teda maha, et arvatavasti keegi seda, sel eesmärgil ei kasuta. Müüvad kas maha vms... Aga jah... See oli üsna šokeeriv. Itaalia poisid tegid ka hea lohutustöö. Eks kõik ütlesid, et see on ainult telf. Aga Rikki oli üsna endast väljas. Läksime teise baari, kus poisid tegid meile nii pileti kui ka joogid välja..Aga minu limiit oli täis. Mina jätsin muudkui enda jooke letile salaja.. Noo tunnen, et minu piir on 2 mojitot ja läinud..VEE TASAND!!! Tantsisime ja nautisime ning varsti ka see baar sulgus. Kell oli 6:30 hommikul? Uhh.. mis teha? Mõtlesine, et jalutame Las Arenase juurde ning võtame seal Takso, aga Giuseppe tegi ettepaneku kohe Takso siit võtta. Noo siis me võiksime juba Arucaseni sõita.. Noo ja nii me siis jõudsimegi Arucaseni välja.. Missiis ikka- seekord olgu siis nii....
Jõudsime koju 7:30... Mis te ise arvate, kuidas me pühapäeva veedame?;)