!SUGLA
2014. 1. september
Ärkasin üles kümne paiku teadmisega, et täna on minu selle
aasta viimane päev Eestis. Täna ma lähengi Gran Canariale vabatahtlikuks ja
õigupoolest- täna teen ma enda elumuutva sammu. Ükskõik, millises suunas see ka
ei muutuks, muutub see ikkagi. Kõlab ju loogiliselt eksole?
Appi!!! Lennuk läheb 14: 15, mitte 14:45. Esimesed sammud
Norra lennujaamas. Lennujaamad meenutavad veidi vanglaid. Kui juba lähed, siis võimalik,
et enam ka ümberistumisel maad ei tunne.
Kuidas suubus lend? Huvitavalt, kärsitult ning
avastamisrohkelt. Minu kõrval istus mees, kellel oli pohmakas. Käis Tallinna
vanlainna nautimas. Oh..ma muudkui jälgisin teda ning mulle tundus, et ta
vahepeal tundis end halvasti. Isegi küsisin, kuidas ta end tunneb. Ütles, et
kõik on korras ja tänas nii armaslt, et ma huvi tundsin. Kui Norra maabusime
kutsus mind kohvile, aga ma juba ruttasin teisele lennule. Siiski ei teadnud ma
kuhu edasi minna... Läksin temaga ühes suunas. Võtsime lifti ja jäime korra
isegi kinni. Aga varstu kõik laabus ning ma sain aru, et pean hoopiski
vastupidises suunas minema. Aitäh, kuidas saaks veel paremini minna?
Norra hinda- Mis ta siis on.. 1€ on 8 Kr. Kohv oli 36 kr-
noo ehksiis peaaegu 4 eurot. Aga eks meil on ka peaaegu kolmekanti..Huvitav
fakt on aga see, et kaasavõttes tuleb joogi eest vähem maksta. Meil Eestis on
selle asjaga hoopis vastupidi. Huvitavad Iseärasused
Mida on tarvis, et see projekt tuleks minuni rõõmu, kerguse
ja hiilgusega?
Nüüd olen Norra lennujaamas ja kohe-kohe väljub minu lend
Oslo- Stockholm. Kaks tundi pausi ning siis juba Stockilinnast- Gran
Canariaale.. Wuhuuuu!!! Buenas Noches, Gran Canaria! Here I come!:).
Oh, peab tõdema, et Stockholmi ja Gran Canaria vahemaa on
nüüd küll pikaks venitatud. 5 tundi lendamist on ikka sõitmist väärt. 12 tundi
Ühendriikidesse lendamist suudetakse inimestele huvitavaks teha, pakutakse
toitu ja jooki piletihinna sees ja telekas ringikäimine jne. Muidugi
kultuurideerinevust oli tunda. Esmaks, missugune möll lennukis käis. Koguaeg
mingid asjaajamised. Ühed seisavad, teised istuvad...on ikka tegelinskid. Aa..
ja muidugi minu lemmiks. Mida lõuna poole, seda tõenäolisem, et maandumisel ka
plaksutatakse. Põhjamaadel oleksin ainuke HelItekitaja olnud, jamh.
Mis siis ikka, mingi aeg ikka kell liikus ning maandudes 10
enne 00:00i oli käes tõehetk. Kuidas ilm Las Palmases on? Noo,... mis te ise
arvate? Võrreldes meie põhjatuuledega ikka paras troopika. Kuna olin oma tagi
kenasti lennujumalale Norra lennukisse unustanud, siis Las Palmases ma sellest
puudust ei tundnudki.
Nüüd oli ainsad soovid veel jäänud:
1)
Mu pagas tulgu minu kätte
2)
Tulgu
keegi mulle järgi
Pagasi sain kenasti kätte. Minu kõrval istuv Soome neiu, kes
sõitis Kanaaridele puhkama veel, jäi ootama pagasit. See neiu oli täitsa
polüglott, koos oma tädiga... Ajaa... ja siis ta soovis mulle, et minu siinses
elukohas mingeid roomajaid näha poleks. Ütles, et põhjapool on ka neid, aga
väiksemad. Ma alguses sain aru, et jutt käib prussakatest, kuid nüüd kahtlen
selles. Sest igal pool mööda tänavaid, roomavad ringi sisalikud... a, kas ikka
mõtles sisalikke? Noo mine tea, jääbki mõistatuseks.
Here we gooo!!!:)
Martes- teine päev
2. september, 2014
Nägin päevavalguses meie korterit. Iseloomustus korterist: suur, valge ja
väga mahukas. 4 tuba ja 2 wc-d.Üks wc on vannikese ja duššiga, teine aga
lihtsalt. Üsna positiivne, ei pea hommikuti järjekorda tekitama. Kööginurgake
on armas ja ka kinnne rõdu (Kindlasti tuleb pildimaterjali).
Korter ise asub Arucase kesklinnas ja meie töökohast 20. min. kaugusel.
Õnneks on magamistoa aknad sisehoovi vms. poole, sest välielu on siin üsna
lärmakas. Kohe esimesel päeval läks minu otsustuvõimetuse kelluke tööle
ja juurdlesin oma ette, millist tuba valida. Üks on suurte kappide ja
peeglitega. Pisike, aga hubane ja veidi pimedapoolne. Teine aga kõige suurem
magamistubadest üldse ja selline kõledapoolne. Väga hele ja saaks ka kauniks
teha, kuid voodi polnud suuremas toas hea väiksemas oli parem. Otsustasin siis
vedada voodi suuremasse tuppa ning vahetada see välja. Nalja sai ja seiklust
jagus kui me seda voodit Lindaga ühest kitsast uksest, läbi koridori ja teisest
kitsast uksest sisse mahutasime. Voodi meenutab sellist barokkistiili... ja
minu tuppa ta igastahes jõudis! Jeiii!!!
Läksime meie töökohta ühtlasi ka vastuvõtvale org. külla, milleks on siis
La Casa del Sol (tõlge "päikesemaja"), mis on waldorflasteaed ning
kohtusime Montsega, arutasime küsimusi, rääkisime raha asjadest jne.
Peale õhtusööki, milleks olid ilmselgelt makaronid, jalutasime linna peal
ringi. Meri paistab pargist ja mägine on.Väga kuum. Aitäh, selle päeva eest!
Mirecoles - kolmas päev
03.09.2014
Hola!
Eee.. como estas! See tähendab, kuidas sinul läheb!:) ( väljavõte Anguse
laulust). Täpselt nii iseloomustaksin ka oma üksikuid päevi. Kuidas siis mul
läinud on?
Pean mainima, et tänasest algas u. kella 8. vabatahtlik ärkamine, vb
palavusest, aga ehk ka Kanaarlikust joovastusest. Ärkasin ja usud või mitte,
läksin jooksma. Jeei!! Hommikujooks oli vapustav ning peale seda, ma lausa
tilkusin. Pooltühja kõhuga läksin avastama kergliikluse teed, mis lõpes iga
teeotsa peal ära ning ristus enamasti ringteega. Kõnnitee kõrval asuvad
igasugused trenažöörid, nagu välijõusaal. Neid olen samuti siin katsetanud.
Täitsa tasuta trenn, miks ka mitte. Huvitav on märgata, et enamik kohalike
kasutab rõõmuga seda teed tavapäraseks jalutamiseks, kuid ometigi tuleb ka siis
spordiriided selga panna. Eriti mõnus on kodupoole jooks kui satun juba linna
poole. Avanevad hommikukohvikud ning ninasõõrmeisse tungib magus värskelt
ahjust tulnud saiakese ja kohvilõhn. Taevalik, tahaks juba süüa! Esimesed
inimesed istuvad juba cafeteriates. Muuseas mina ise ühtegi korda veel kohvi
joonud.. jeei!
***************
Poodiskäik, kas rutiin või tõelisus? Tahame saada kohalikeks immigrantideks.
Selle tarbeks suundusime kohe peale hommikusööki Periquini fotosalongi, et teha
NIE- lihtsamini öeldes ID kaart või ametlik elamisluba. Piltide tegemine käis
väga kiiresti. Ütled, et tahad dokumendipilti, teed pildi ära ja kohe u. 1 min.
vältel, lõigatake sulle tahetud suuruses pildid välja. Täitsa hea hinnaga sai
kätte.
Muuseas hinnad on siin odavad. (Igast suvakast poest võib leida plätud 1.99
eurtsi, näiteks PUDIPADI on siin palju.)
Kolmapäeval oli minu esimene kontakt välismaalimaga. Meil korteris veel
netti pole ja me käime innuga raamatukogus netti ammutamas. Enne aga, kui
raamatukogus siesta oli, käisin jalutamas. Tahtsin mereni välja jõuda ja läksin
mööda üht mäge allapoole. Mägi oli mõlemalt poolt müüritatud ja minu jaoks oli
veidi hirmuäratav see, et seintele ja ustele, mis müüride vahele jäid olid
natsimärgid tehtud, huvitav... Vahepeale oleks nagu mingid väikesed katakombid
jäänud. Ja ülevalt oli piiratud okastraatidega. Nii ma otsustasingi, et täna ma
selle mereni ei jõua. Ehk järgmisel korral.
Täna tegin ka Española õhtu. Võtsin restoranist ühe veinikese ja nautisin
Hispaania keele õppimist enda tarkadest raamatutest. Tundub, et tänane õhtu
voogab noorest ja pidulisest hõngust. Vesipiibubaar avatud täies hiilguses,
hispaanialaadne akustiline muusika kuuldub kõrvu.. oh, kuidas tahaks sattuda
sellise muusika pealtkuulajaks. Millal see võiks minuga juhtuda?
Enne kojuminekut, otsustasin teha väikese jalutuskäigu ja teepeale jäi
Itaalia gelattokohvik.. Ma lihtsalt pidin jätsi võtma. Võtsin siis mandariini
sorbetti,coconuti ja fruto di somethingut. Eelnevalt sain muidugi mõningaid
sorte maitsta, millest hakkas juba isu täis saama. Need 3 palli olid ikka
üübersuured. Läksin siis kirikukõrval olevale pingile neid sööma kui minust mööda jalutas üks mees. Sain ainult
aru, et ta küsis, kas olen üksinda siin. Noogutasin. No ja siis ta istus minu
juurde ja ajas veidi juttu. Juan oli ta nimi. Tahtis ka numbrit saada, kuid ma otsustasin
ehk „maybe next time!“ Juani muuseas kohtasime ka järgmine päev, kuida juba üle
tänava karju Marriia!!! Oh seda elukest küll!):
Jueves, (neljas päev)
4. 09. 2014
On soe õhtu! Umbes üheksa paiku. Käes on päeva tipphetk. Istun Musica &
Tapas kohvikus. Minu ees laual on oliivid, lasin need pähklite asemele ära
vahetada. Ilma igasuguse jututa toodi oliivid. Aga miks siis toodi? Noo
seepäarst, et võtsin ühe veinikese. Valge- Las Trijonas ( Gran Canaria). Täna
on siin baarikeses „Flamenco muusika.“ Noor naisterahvas võlub enda seest
võimsat sporanit ja noormes, kes mängib nostalgilist „Spanish Guitarit“.
Imeline! Tundub, et minu eilne soov täitus, kuidas saaks veel paremini.
Enne seda eelnes muidugi huvitav ja kohati koominiline olukord. Liigitaksin
rubriiki „mariale omane“. Niisiis, istun rahulikult lauda, telli veini. Juba
tuuakse ka tapased ( e. Suupisted) ja hakkan oma märkmikut välja võtma,
seejärel pastaka...ohhoo.. pastakat polegi kotis. Sobran veel kotis ringi.
Okei, jäi koju. Võtan välja siis sõnaraamatu, et küsida hisp keeles neilt
pastakat. Vaatasin mitu koda sõna üle- BOLIGRAFO. Tahan juba minna küsima kui
avastan, et ka rahakotti ei paista minu kotis olevat. Nonniii, siis hakkasin
paaniliselt sõnaraamatust rahakoti sõna otsima. Bolsa ( hiljem tuli välja, et
Bolsa on tegelikult lihtsalt kott), ometigi said nad minust aru. Laususin siis
ühele ettekandjanaisele: „Perdone Senjorita, Mi Bolsa in mi casa... vaat?... Yo
vivo sinco minute- ja jätsin pandiks neile oma käekoti. Jooksen koju ning teen
ukse lahti. Linda küsis, mis toimub. Selgitasin talle olukorda, võtsin kiirelt
rahakoti ning tulin tagasi. Kelnerid võtsid mu kenasti naeratusega vastu. Ohh,
kõik on nüüd hästi. Lõpuks sain ka pandiks antud käekoti tagasi. Usun, et jään
neile veel kauaks meelde. Kohe algas
flamencokontsert. Ja ma mõtlen endamisi. Kui vabad on siin inimesed. Üks mees
istub minu kõrvallauas. Võtab õllet, naudib laulu, ehk siis laulab kaasa-
kõvasti ja kusjuures päris hästi. Mees joob oma ühe õlle lõpuni, tänab kõiki
ning läheb enda teed. Kas pole, mitte ilus punktike päeva lõppu?
Viernes (viies päev)
05.09.2014
8:30 läksin jooksma, siis sõime ja läksime poetuurile. Oleks justkui juba
olnud eks? Seekord oli põhiülesandeks leida elektrikann,kuid lisaks sellele,
leidsime poe „Casa Arucas“, kus oli kõike- riietest tehnikani välja. Ja kõik oli
ülimalt odav. Poeskäik venis meil nii pikaks, et märkamatult oi juba lõunatund
käes. Teadsime, et u. Nelja ajal jõuab meie kolmas vabatahtlik Poolast, Kasia
(K). Mõtleime, et oleks hea enne lõunatada, kui K tuleb. Siis saaks kenasti
vastu võtta. Ma mõtlesin muidugi, et teeks talle tervitussildikese või mõne
üllatuse, aga eks aeg võttis oma. Olime just nõusid pesemas kui helises
uksekell, Kataysia (üks kasvatajatest) ja Kasia olid kohal. Esmamuljelt väga vahva neiu. On õppinud
hispaania filoloogiat ning tahab edasi minna õppima psühholoogiat.
Ahhaaa... ja
ta on 25. aastane. Võtsime nad kiiresti vastu ja juba tunni pärast pidime
minema lastevanemate koosolekule, mis algas lasteaias. K ei pidanud tulema,
kuna saabus just pikast reisist ja tõenäoliselt valiks ta kohe esimesena
magamise. Koosolek polnud minu jaoks väga informatsioonirohke, kuna ma ei
saanud peaaegu mitte millestki aru. Usun,et olukord varsti- varsti muutub. Eks
põhiidee oligi meid tutvustada vanematele.
Peale seda tutvustasime K-le linna, käisime temaga poes, kuna
näalavahetusel oli festi
vo- ehk religioosne Neitsi Maarja sündimise tähistamine
vms, siis olid poed kõik suletud, kaesmaspäeval. Seepäarst, pidime varuma vett
terveks nv-ks ja ka toitu. Saime K-ga väga kiiresti kontakti. Mina ja L oleme ka
juba lähedasemaks saanud.. Isegi üks grupikalli hetk toimus meil poes, kui
armas. Nimetaksin K-d inlgiks, kes valitseb meie vastandlikult impulsiivsete
inimese tundeid. Õhtu lõpp- sündmuseks oli pargis istumine ja ühine jäätise
söömine. See oli väga imeline. Oh aitäh! Kuidas mul on küll vedanud, et mind
igal pool ümbritsevad nii hoolivad, toredad ja sõbralikud inimesed? Nii Eestis
kui ka mujal maailmas. Aitäh, teile!
Sabado (kuues päev)
06.09
Minu hommikujooks nõuab esiletoomist. Läksin siis imelisel laup. Hommikul
avastama teisele poole linna viivat teerada. Jõudsin välja jalkastaadionini ja
u. Enne statat lõppes juba jooksutee. Mõtlesin, et panen mäkke edasi. Nii ma
siis jooksin, aga poolel teel leidsin ühe aiakese, mis oli enam- vähem lahtine.
Selgitusena ütlen, et Arucases on väga palju eraaedasid, kus kasvavad banaanid,
artišokitaolised puuviljad, mis on hästi okkalised. Muidugi ka palju teisi
puuvilju. Ma tahaksin väga kunagi saada võimaluse osaliseks, et aedadesse
uudistama minna. Tõsiselt! Seekord jäi siis üks aiake teepeale, õigemini
pargitaoline platsike, kust üüritasid välja need okkalised viljad, ma siis
näppasin koju paar tükki! Jooksin nendega mäest üles. Ei leidnud ühtegi teerada
ning püüdsin majadeni jõuda, koos nende viljadega muidugi. Inimesed võisid
arvata kindla peale, et olen need kuskilt pihta pannud. Nii peaaegu oligi ja
varsti jõudsin ringiga La Casa del Soli juurde! Juhhhuu!! Ehksiis väike mägine
ring tuli siit.
Kui ma koju jõudsin ja oma käsi vaatasin.. jeerum.. need olid
väikeseid okkaid täis. Viljad olid küll maitsvad, kuid okkaid jäin veil nädal
aega kätest välja võtma. Siit õppetund! Ei tohi võtta luba küsimatia kohe MITTE
MIDAGI!!! A kodus sai ju õunaraksus käidud.... Ohh, kuidas tuli Eesti õunte
igatsus peale.
******
Vahepeal kui
skaibin vanematega ja räägime ilmast ning muust, tuleb ikka soine ja sügisine
rabapilt ette. Roheline ja veidi rõske lõhnaga värske loodus. Valmivad õunadja
see kodune lõhn. Väike igatsus ikka tuleb kui täpset hetke ja lõhnu kujutleda,
Mulle meeldib Gran Canarial, siin on vahva, kuum, päikeseline, kuid 22 a.
omastatud riik jääb ikka südamesse. Igastahes, nautige õunu, kes te seal Eestis
praegu viibite!:)
********
Väike kõrvalepõige omamaale. Missiisikka. Eile oli mu
arvuti puhkamas. Täpsemini, ta otsustas end välja lülitada ning puhata, kuigi
oli tunda, et ekraan töötas. Sai ju spets välismaale minekuks uus arvuti
ostetud. Kompaktne ja uus! Noo mis siis nüüd! Aga, see pole veel kõik. Kujutate
te imet? Täna hakkas ta rõõmsalt tööle. Aitäh! Loodame, et edaspidi töötab ta
kenasti ilma tõrgeteta.
Siit edasi liigu Las Palmase avaruste poole.
Otsustasime L-j ja K-ga veeta ühe pärastlõuna rannas. Tähendab, tahtsime siiski
varem minna, kuid kui olime bussi peale e. La Guagua peale minemas, siis oli
see juba peatuses. Viis minutit enne oli peatuses, suudate te uskuda seda?
Tavaliselt peaks ju siin kõik hiljaks jääma?! Kuna need kenad laguunivärvi
bussid käivad Las Palmasesse iga enam- vähem 30. min. tagant, siis otsustasime
oodata bussi palavas bussipeatuses. Mis asub muuseas, täpselt meie kodu vastas.
Jõuame Las Palmasesse, siin on veel palavam. Sinine
taevas.. kui kaunis!
Suundusime mööda kitsaid tänavaid Los Canterose ranna
poole. ( See oli ainus rand, mida teadsime). Meri on ülimalt ilus, õigemini
ookean. Rannaäär, aga üsna kitsavõitu ja veidi tume. Need valged liivarannad
pidid olema lõuna pool, mis on rohkem turistipaik, aga sinna on LP-st 3h sõitu.
Panime enda kodinad maha ning nautisime lõõskavat päikest. Kell oli juba neli,
kuid päike kõrvetas ikka mõnusalt. Liiva peale astuda polnud väimalik. Seega
pidime vette jooksma. Oh kui mõnus! Seda hetke, olen oodanud esimesest päevast,
mil siia saabusin. Tahan, et minu iga nädal oleks täidetu sellise hetkega.
Aitäh! 10 kuud merd ja päikest, mis saaks veel paremini olla?
Oli ütlemata tore
rannapäev. Saime mõnusalt päikest. K on kõie pruunim, minul ka midagi hakkab
looma ja L on meil üsna heledanahaline ja blondiin. Kuidas ma nüüd sain
mainimata jätta, rannas ikka üks tõmbenumber eksole? Tõmmudele ju meeldivad
siin need vastandid. Aga ja ka L sai parajalt päikest, praegu on veidike
punetav, aga pole hullu. Aitäh, armsa päeva eest!;)
Domingo ( seitsmes päev)
07.09
Festivo, tegemist on Gran Canaria aasta ühe suurima religioosse sündmusega.
Neitsimaarja sünd- Piña Baño vms. Otsustasime, et tahame seda näha. Mina
teatsin kindlalt, et tahan näha, aga ega teised ka koju jää. Hommikul käisime
meie kirikut uurimas. Täitsa kena teine ja pealelõunal soovitas meile Montse
suunduda Terori poole. (Teror on Arucase lähedal asuv linnake, kus toimus suur
pidustus.
Saime tasuta bussiga Terori,
noovot... kuidas saaks veel paremini. Otsetee sinna oli kinni ning rahvas läks
vist isegi jala sinna mägilinna. Kuid bussiga võttis täitsa omajagu sõitu,
võib- olla sõitsime hiigelringiga, kuid jah, kes teab. Nägime sealset kirikut samuti.Rahvast oli juba paksult mõlemal pool teed, kõik ootasid midagi. Terori
kirik on ikka suurem ja uhkem kui Arucase oma.
Tegime väikese laadaringi,
leidsin endale isegi paar riiet ja siis kui tagasipoole hakkasime tulema, siis
väljapääsu teed polnudki. Umbes pool
tundi, kui mitte kauem, ootasime, mis nüüd toimuma hakkab. Inimesed
muidugi teadsid, mis peaks tulema. Televisioon oli isegi valmis, mingid mehed
kõndisid mööda platsi, siis tuli politsei, rahvusriietes naised- mehed istusid
toolidele (esinejad vist). Üleüldse oli väga palju rahvast rahvusriietes.
Peaks
mainima, et vägaväga palav oli sel päeval. Nonii.. ja varsti hakati mingit
laulu kõllidest kõvasti laskma, miskit Terrori kohta. Üks naine minu kõrval
laulis isegi kaasa. Ja siis toimus miski!!! Rahvas isegi ahhetas... kirikust
toodi välja Neitsimaarja suur kullast kuju ning peale seda hakkasid teiselt
poolt rongkäiguna tulema kõik Saared ja linnakesed nimesildikestega, kus olid:
tantsijad, lauljad, muusikud, veised, kes vedasid suurte- suurte vankrite kaupa
erinevat söögi- ja joogimanti. Oli õli, paprikaid, baklažane, leiba, veini..
noo kõike, vankrid oli püstitäis. Ja see kõik viid ükshaaval kirikusse,
arvatavasti pühaveega õnnistama vms. Vahepeal olid esinemised ja nii see
jätkus.
Olime arvatavasti mingi poolteist tundi, aga enam ei suutnud vastu
pidada selles palavuses. Otsustasime koju minna, algul jala, kuid tuli välja,
et see on mitte väga hästi teostatav ja nii me siis ostsime bussipileti, mis
oli täitsa parja hinnaga... Aga koju me saime. Vaatamata palavusele ja pikkale
ootamisele, meeldis mulle tänane päev väga. Tunnen, et sain osakese maitsta ja
tunda Kanaarikultuuri, mis oli väga huvitav. L polnud väga vaimustatud antud
sündmusest.
7.09.2014, Arucas, „Musica i Tapas“. Kasya, Maria, Linda
Õhtul aga tegin tüdrukutele
ettepaneku, et võiksime minna välja sööma, et tähistada meie kõigi siiatulekut jne. Nii me siis läksime
Musica i tapasesse ja võtsime „Papas i rojo mojo“, lihtsamini öeldes olid need
kartulid mundris ühe punase isevalmistatud kastmega, mis koosneb paprikast,
küüslaugust ja oliiviõlist. Jäime söögiga väga rahele, selline tore pidulik
tunne oli. Peale seda tegime väikese ringkäigu mööda Arucast, kus ma pakkusin
välja, et võiksime tänasele päevale punkti panna üheskoos filmi vaatamisega.
Kuna mul väga palju filme polnud,siis pakkusin välja „Vicky, Christina
Barcelona“, L. Polnud seda filmi näinud, aga ära ei öelnud. K on näinud ning
talle väga meeldib see film. Jee! Nii, me siis vaatasime. Siis L otsustas poole
pealt magama minna, kuna oli väsinud, me K- ga ei jõudnud lõpuni vaadata. Võib-
olla ehk homme...Mõtlesin just, et oleks Heli, siis temaga saaks kenasti lõpuni
vaadata, ainult, et ta ise jääks vist magamaJ. Oh neid ühiseid filmiõhtuid...
Domingo
8.09.2014
Vamos a la playa ooooo... Rannapäiv ja Festivos. Inimesed puhkavad ja käes on imeline hetk, mil läksime Las Palmast avastama.
Viernes
12.09.2014
Kuidas saada kohalikuks inimeseks siin saarel? Võta vabaks töölt ja mine
asju ajama, nii see käibki. Kell 9:00
tuli meile järgi Montse ning me sõitsime Las Palmasesse, et teha endale nüüd
lõpuks NIE- ehk siis ID kaardi moodi asi, mis annab sulle võrdse elamise
kohalikega. Lisaks sellele oli meil muid
asjalike tegemisi varuks. Võtsime kaasa ka rätikud ja ujukad, et kasulik
meeldivaga ühildada.
Meie käigud olid väga vaheldusrohked. Esimene koht oli midagi politsei- ja
piirivalveametit. Pidime võtma numbri, ootama pikalt järge jne. Läksime siis
kõik ühekaupa Montsega ruumi. Esimene olin mina. Esitasime väga palju
dokumente. Aga kindlustust pole Euroopa ravikindlustuskaarti. Mõtlen siis
endamisi, mis oleks veel võimalik? Kas saaks ehk ilma selleta? Kuna mul on Axxa
kindlusuts EVSi poolt, mis peaks juba kehtima siis ega ma ravikaardile ka ei
mõelnud. Teine politseinik siis ütles seepeale: „Ah, tee neile ära, mis sa ikka
asjatad siin.“ Ja nii need asjad siin käivadki. Huvitav oli veel see, et kõik
töötajad olid meie projektist väga huvitatud ja elasid meie tegemistele kaasa.
Meil tegeleb rohkem igaüks enda tööga. Siin on kuidagi kõik väga toetavad ja
uudishimulikud. Heas mõttes muidugi. Niisiis, saime mingid paberid.
Pidime
minema panka ja tasuma kaartide eest raha, siis tšekki saama ning tagasi
tulema. Pangas oli ka meeletu järjekord. Läks aega. Tulime tagasi- ootasime,
ootasime veel natuke ja saimegi rohelised elamisloa kaardikesed kätte. Jee!!!
Järgmisena sõitsime kesklinna poole, et näha ülikooli, kus hakkavad toimuma
meie keeletunnid. Täitsa suur teine ja täitsa kesklinnas. 29. september, peaks
meil tasemetestike tulema, et meid gruppidesse jagada. Ma ei jõua ära oodata,
millal ma hispaania keeles vabalt suhelda saan. Kuidas saaks selle vahva keele
veel kiiremini ära õppida?
Peale ülikoolikäiku läksime bussijaama, et
bussikaardid kätte saada. Bussikaart võimaldab siis palju soodukaid ja boonuseid.
Seal oli samuti pikk- pikk järjekord, kuid meie suutsime sealgi vastupidada. Ja
saimegi kaardid kätte. Ühesõnaga, tulime asju ajama üheksast ja praeguseks on
juba kell 13:30. Votsiis! Nii armas, Montse kutsus meid jäätisele, kuigi Kasia
tegi välja, kuid ikkagi. Ja siis oli meie tore la playa- ehk rannaaeg. Päike
oli kuum ja lained ulmesuured. Varsti hakkas vesi meile liiga lähedale jõudma
ning läksime kodupoole. Ülimalt tegude rohke päev jäi seljatahaJ.
Sabado
13.09.14
Täna oli ikka imeline päev! Aitäh ja
mis oleks veel võimalik ning kuidas saaks veel paremini minna? Mõtlesin eile,
et ärkan, millal ärkan. Ei pane endale äratuskella ja ei hakka end sundima. Ja
nagu hopsti olin kell 8 juba üleval. Režiim nagu sõjaväes, isn`t it? Muidugi
käisin ka jooksmas ning pärast väikest jooksusprotimist ja söömist otsustasime
teha ühe sure PUHASTUSKORISTuspäeva. L võttis enda peale vannitoa ja lõpuks ka
koridori, K köögi ja väikese wc ja minule jäi siis suur elutuba ja muidugi ka
minu enda tuba. Läks ikka aega, aga lõpuks sai tuba puhtaks. Hiljem läksin
frutita mercadosse, kuna see läheb juba kolmest kinni, õigupoolest läheb siin
kõik kella kahest/ kolmest paariks tunniks kinni, siis pidin end tagant
kiirustama. Sooritasime ka uue veeostu, kuna teine hakkas otsakorrale jõudma.
Nädala sees on hea. Saame enamjaolt oma veevarusid täita lasteaias, kuid
nädalavahetustel tuleb see eest ettevaatlik olla. Nüüd, Maria, õpid sa vett
tõeliselt hindama...
Tegelikult, mul mõlkus terve nädala meeles üks mõte. Täna peaks toimuma Las
Palmases üks muusikafestival La Plaza de la Musical ning kõrvalklubides. Ma
tahtsin väga sinna minna, kasvõi üksi. Mõeldud tehtud. Pärastlõunal istusingi
LP la guagua`le (tüdrukud jäid koju) ja jõudsin suurlinna. Esmalt, seadsin
sammud Los Arenase ostukeskuse poole, et korraks ammutada netti. Üks armas
McDonald`si töötaja aitas mul wifit leida ning kuna mu aeg oli ülimalt
limiteeritud, siis jõudsin ainult kiire kõne isaga teha ja talle linna ja merd
katuselt näidata. Oh, aitäh!
Lõpuks jõudsin väikese jalutusringiga La Plaza de la Musicale. Alguses
kartsin, et ei tea, kuidas ma need teised klubid leian, kus teised kontserdid
pidid toimuma, aga tuli välja, et kõik need asuvad ühes kohas, ühel platsil.
Tegemist oli siis klassikalise muusikafestivaliga. Mina läksin seekord tasuta
kontserte ammutama. Esimene oli classic & Jazz band, mis koosnes nelikust.
Vapustav kõik tuli justkui plaadilt, nii voolav ja kükestav. Ja huvitav. Jazzu
ajal lendavad minu mõtted alati kaugustesse. Jõudsin mõtetega oma sõpradeni,
kes Eestis praegu sügist naudivad. Samuti hajumõteteni. Kuis maailm on ikka nii
kokku pandud, et mõned inimesed n.ö. „sugulashinged“ põimuvad üheks hetkeks, rääkimata omavahel
ühtegi sõna. Näiteks bussis või sel samal kontserdil. Meil oli kõigil ühine
eesmärk. Kuulata head muusikat, kuid samas, meie hinged ju kohtusid mingilt
distantsilt? Oh, see on ikka kõik ülemõistusehuvitav. Sellegipoolest...
Otsustasin, et tahan näha ka teistes klubides samal ajal esinevaid muusikuid.
Läksin siis teise baari, kus oli üks tšellistide duo. Kuulsin üht lugu... Tore,
aga olin esimesest nii vaimustuses, et antud kontsert ei suutnud eelmist
ületada. Viimaks sattusin üht kvartetti kuulama. Noored porfessionaalsed
keelpillimängijad. Mõtlesin, et Mari- Liisil ehk oleks huvitav neid kuulata.
Peale seda oli hetk pausi ning varstivarsti peaks peaplatil esinema Gran
Canaria Sümfoonia Orkester. Vot seda ma tahtsingi tegelikult näha, kuna see
kõlas nii uhkelt. Kuna tekkis väikene vahepaus, siis otsustasin korra mere
äärde jalutama minna. Jõudsin mereni ja nägin palju noori istumas ja
üliväikeseid rampe, rulatajaid. Sain aru, et tegemist on skatepargiga. Vau! Nii
väike??? Tõesti? Põlvakad võivad uhkust tunda oma rulapargi üle. Jamh..
Sealsamas tuli minu juurde üks noormees. Selline lokkis juustega, seljakott
seljas. Punases toonis üleni. Algul tutvusime, siis palus, et ma temast pilti
teeksin. Noormehe nimi oli Yeray. Kui ta end tutvustas, siis mõtlesin, et ta
nimi on Geray, või miskit? ( Siin on ikka väga raske inimeste diktsioonist aru
saada, kõik sõnad söövad ära). Igastahes, juba jõudsi nöelda talle, et tema nimi
tähendab leedu keeles „hästi“. Mis tuli välja, et polegi nii. See selleks.
Igastahes selle noormehega nautisime me koos sümfoonia orkestrit ja hiljem veel
üht imetoredat kontrabassikvartetti, mis mul õnnestus enne bussile minekut
näha. Tänu Yerayle sain väga palju arendada oma keeleoskust justkui oleksin
olnud intercambiol. Kuna tema inglise keelt ei rääkinud ja mulle, tundub, et
tema saksa keel, mida ta oli paar aastat õppinud, polnud ka just väga kiita,
siis suhtlesin ma temaga nii käte- jalgadega kui ka sõnastiku abil. Väga tore
oli uue inimesega kohtuda. Sõites tagasi koju, olin väga tänulik selle
õnnestunud päeva üle. Kuidas saaks veel paremini minna?
Domingo
14.09.14
Tunnen järjest enam hispaania kultuuri hõngu, ning see mulle meeldib. Palju liikumist, matkamist ning avastamist.
Peale rutiinset hommikut (jooks, söömine jne). Otsustasime, et läheme Arucase
mäest alla mereni välja, et teada saada kaua sinna siis kõndima peab? Bussiga
justkui ei tundugi väga.. oma viis km.
On ta kindlasti. Nii me siis läksime lõuna paiku.
Kõndisime rõõmuga kitsastteed
pidi alla, jõudsime vahepeal maanteele ning varsti hakkasid juba asula tulema.
Pooleteise tunni pärast jõudsime Bañaderosesse, kuhu oli sisseehitatud bassein
ja lisaks ka kivine rannake. Jaa.. rahvast oli palju, ilmselt tulid paljud
pered siia oma pühapäeva veetma. Kohtasime L rühma lapsukest ka perega. Jalutasime veidi mööda
rannaäärt, sõime oma toidukarbikesed/- kotikesed tühjaks ning asusime tagasiteele.
Siinkohal mainiksin, et kuna Bañaderos asub allpool, siis siinne taevas oli
helesinine, ilma ühegi pilveta, sel ajal kui Arucast ründasid tohutud valged
pilved. Meie üleskõmpimise ajal, hajusid needki, ja varsti saime tunda igal
pool lõõskava päikese kuumust. Ega ta just kõige kergem polnud.
Arvan, et u.
10. km kõndisime kindlasti maha ja veel pool sellest üles mäkke... Peale seda
valmistasime K-ga mingit sorti pataati, mis oli väga maitsev ja K tegi ise rojo mojo kastet. Mm.. see tuli küll
maitsev.
Ülejäänud õhtu möödus aga intensiivses keeleõppe meeleolus, mille juurde
mahtus veel hilisõhtune jalutuskäik mööda uut kodulinna.
Ühesõnaga mere tegelik lähedus on nüüd avastatud!
Jee!!!:) Homme jälle tööle.
Lunes
15.09.14
Avasin ümbriku!!!:)
Martes
16.09.14
Ikka veel jooksen. Avastasin imeliselt hea maisijahuga jäätise, mis on
vähese valgusisaldusega.Rõõmus matkapäev.
Käisime hobuseid vaatamas ja kitsesid. Üks memmeke näitas enda aias väikeseid kitsetallesid ning lapsed toitsid neid. Nii armas!
Oli väga tore matkapäev. Tundsin, et ka vanemate olemasolu oli seekord ülimalt positiivne.
Kuidas me elame kroteris? Hästi, aga ehk saaks veel paremini? Me oleme vist ikka tohutult erinevad inimesed. Raamatukogus netti ammutamas. See nett, mis me koju saaks, oleks ainult 6 kb kõigile, e. siis 2 kb ühele inimesele. Ma ise küll ei tea, kuid skaibi kõne võtab u. 500 mb e. siis poole. Ütleme nii, et saaksin 6h skaipida kuu jooksul ning siis oleks täitsa kõik.. Noo eks uued väljakutsed:)
Miercoles
17.09.14
Juba kolmapäev? Vau, kuidas see võimalik on, et aeg
nii kiiresti läheb? Täna oli lasteaias ülimalt keeruline päev. Kuna väiksemad
lapsed jäid ilma vanemateta täitsa üksinda, siis oli rabelemist küllaga. Vau,
tubli Expedi. Üksinda võtaks ikka läbi küll. Juba praegu oli meil toss väljas,
mis siis meie 7.30- 18.00 tööpäevadest rääkida. Tublid Estonian hardworking
people. Täna sain palju puuvilju kaasa. Muuseas siin visatakse väga palju
kõlblikke vilju ära, kui on väikene plekike peal, siis läheb juba kanadele.
Praegustest sain aga endale smuutit teha, mis oli võrratult maitsev.
Arvuti jälle puhkab. Käisin tunnikese üldkasutatavas.
Peale poeskäike otsustas minu arvuti tööle hakata.
Otsustasin siis joosta kiirelt veel raamatukokku. Kell oli 19:30. Raamatukogu
on veel tund aega lahti. Minu esimesel ja ainukesel ristitütrel on täna 2. kuu
tähtpäev. Lubasin nendega seal Ukrainas ühendust võtta, aga paar tundi varem.
Eks ma siis panin jälle ajama. Tädikesed muidugi kõik teavad, millega tegu on.
Private ruumid olid kõik kinni, seega pidin esimese korruse meluga hakkama
saama. Minu ristitütar Karolina- Olga on juba väga suur. Ta sündis juba 4.50
kg, praegu ütleks, et tegemist on 6. kuuse lapsegaJ. Mis siis ikka. Õnne ja tervist talle! Sain ka selle linnukese kirja.
Jee!! Siis rääkisin veel kaks sõna isaga ja tulin koju tagasi. Veidi blogimist
ja valmistumine magamiseks. Kell on 22:06 ja kohekohe poen voodisse, et homme
6:28 ärgataJ.
Homme lähen aga Las Palmasesse. Andrea lubas vanalinna
näidata ning homme on ju jälle intercambio. Ehk saab oma keelt praktiseerida,
mida ma veel ladusalt ei räägi, aga hakkab juba tulema. Iga päevaga tuleb paar
sõna juurde.
Hasta Mañana
Jueves
18.09.2014
Päev oli täis üllatusi, kogemusi, elamusi ja kõike.
Kuidas saaks paremini? Aitäh, tõesti! Tööl läks väga sujuvalt. Vaikselt hakkas
rütm välja kujunema. Täna, esimest korda nägin kõiki lapsi üheskoos mängu
mängimas. Kui armas. Mida on tarvis, et neid olukordi oleks rohkem? Hommiku
poole sadas ka vihma (teist korda) ja kõik vanemad ning lapsed imetlesid seda
kui maailmaimet. Jah, väikest värskendust oleks vahepeal vaja küll. Minule aga
tundub, et olen siinse kliimaga üpris harjunud. Päeval on küll mingi 29 kraadi
sooja? Kuid saarel puhub tihtipeale külm meretuul, mis teeb õhu väga värskeks.
Koju tulles olin päris
näljane. Täna olid lasteaias söögiks, need riisiplaadikesed, igale ühele
pool, mina sain siis ühe terve. Ja paar pähklit või rosinad. Täitsa kena söök
eks? Teisipäeviti toovad vanemad puuvilju nii- et siis saab vilju maitsta, mida
parajasti lahti lõigatakse. Tuuakse palju virsikuid, banaane, mangosid, kuid
tundub, et neile endile meeldib õunu süüa. Tavaliselt lõigatakse neid kõige
rohkem lahti. Need on siin kallimad samuti teistest puuviljadest.
Sõin oma alles jäänud juurikaid ja lürpisin smuutit
peale. Sättisime end ja juba pidin minema Las Palmasesse eksukrsioonile ja siis
keeltevahetusõhtule.
Niisiis, tüdrukud läksid maha Los Arenase juures ja
mina sõitsin lõpp- peatusse. Tulin bussist välja ning vaatasin, et kedagi pole
veel. Andrea pidi bussijaama vastu tulema. Mõtlesin, et kõnnin vaikselt bussijaamast
välja kui ta juba jalutaski vastu. Suundusime siis vanalinna poole. Vanalinn ei
paista küll väga vanalinna moodi, võrreldes meie tänavatega jne. Rohkem kui
selline suur turistikas. Õhtuti pidid need tänavad rahvast paksult täis olema,
kuna pakutakse tapaseid ja jooki 2e või isegi 1e eurtsiga.
(Illustreerimaks väike piliseeria)
Vegueta- vanalinna peatänav
Noovot ja siis me
pidime minema Colen muuseumi. Guess who is Colen?“, küsib Andrea. Mina siis:“ Aaa..
kas seal on midagi pistmist kolooniatega, vms?“ Hahaa.. tegelikt oli siis
Cristofe Colen meie armas Ameerika avastaja Cristoph Columbus- või siis
Columbus Chrisostomus, eksole?
(Illustreerimaks väike piliseeria)
Vegueta- vanalinna peatänav
Vanalinna pargikene- Roheline!!!
Kuhu järgmiseks tripime- Brasiilia ehk? Me gusta!:)
Sõnum 213le:) Võtame endale papagoid? Neid polegi veel ühikas olnud:)
Columbus olevat siin peatunud enne Ameerika
reisi Kanaarisaartel palvetamaks vms. Ja seetõttu asutati tema auks üks väike
armas muuseum, kus olid isegi tõelised papagoid, gloobus aastast 1508. Väga
huvitav teine. Aa.. üsna seiklusrikas oli seda otsida. Läksime algul hoopis
kogemata raamatukokku. Siis kõndisime tänavat mööda edasi, sisenesime samasse
hoonesse, kuid seekord siis väljapääsu poole. Hmm.. okei! Tegime kena ringikese
ümber maja ja lõpuks jõudsime muuseumini. Andrea polnud ka käinud nii, et see
oli ka talle vahva avastus.
Korraga avastasime, et kell on juba 17:30.
Hakkasime aga bussi peale minema, kuna kell 18:00 pidi algama Intercambio. Raha
säästmiseks tulime kesklinnas üks peatus varem välja ning siis ma mainisin
jäätist, läksime siis hoopis rannaäärt mööda veel jäätist ostma. (Hoopis
vastupidises suunas Intercambio toimumiskohale.) Missiis ikka, küll jõuab,
mõtlesin. Kel oli varsti juba pool seitse. Me läksime jäätisebutkast mööda. Siin
on ju suur valik sorbette ning kõik on ülimalt maitsevad. Võtsime siis jäätised
ja istusime mereäärde sööma. Romantiline vaade ning rahulik sagedus viis meid
ka üsna filosoofiliste teemadeni.
Rääkisime, sõime, rääkisime. Pärast maitsvat
kosutust, kuna ma olin söönud u. Kell 14:00, hakkasime Intercambio poole
liikuma. Umbes pool kaheksa jõudsime sinna. Noo põhimõtteliselt pool tundi enne
lõppu. Kui õnnelik ma olen, et me siiski sinna jõudsime.
Ma sain nii palju
erinevad tutvusi. Ühesõnaga, silmasin Lindat kohe suhtlemas u. 7. tüdrukuga ühe
laua taga ning lisaks oli veel 2 lauda tulvil meestest. Saime mõlemad Andreaga
aru, et nüüd on aeg eraldi istuda. Ohh.. kui toredad tüdrukud olid. Ja kui
huvitavate nimedega: Timidaura, kutsutakse lihtsalt Timi. Tal oli väga hea hea
diktsioon kuna ta on töötanud väikeste lastega, siis oli temaga väga hea
suhelda. Rääkis selgelt ning arusaadavalt. Kusjuures selle tütarlapsega on meil
võimalik sõita Las Palomasesse. L ja K tahtsid Lidolisse minna, see poola pood,
säästukat meenutava logoga, siis kuna Timi elab seal ja käib autoga lõuna
poole, siis saaksime ka sinna temaga. Põhimõtteliselt see võimaldab meile palju
odavamalt läbi saada ja mõnusat ajasäästu. Kuidas saaks veel paremini olla?
Eks? Siis oli Nayra, Arianna ja Yasmina. Kaks viimast elavad maakohakestes, kus
on rohelisem taimestik ning juba kutsusid nad meid endale ka külla.
Peale
vestlust läksime me Los Arenose poole, kuna sealt läks meie Guagua, aga enne
astusime läbi, kas suudate uskuda, tam- taram: McDonald`s, taram-tam-taram..
I`m lovin it!:) Jaah.. Linda tahtis jäätist, mul oli kõht hirmus tühi, ostsin
ühe frappe, mis oli väga maitsev. Istusime veidi seal ja juba läksime bussile.
Ohh.. kui tore päev ikka oli. Leppisime tüdrukutega kokku, et kui enne ei näe,
siis nädala pärast. Oh kui vahva, et me ikka kohtusime. Ja nii need tutvused
tulevad. Mis saaks veel võimalik olla?
Lähen nüüd rahumeeli magama, kuna ees ootab mind
Friday!!!:) Homme skaipin Anettiga ja võib- olla veel kellegagi?:O;) Buenas
Noches, amigos!:)
Viernes
19.09.2014
Ja nii see
nädal läinud ongi. Täna juba selle nädala viimane tööpäev. Ohh.. ma nautisin
tänast päeva, siiralt. Lapsi oli täna 11, ilmselgelt tähendas see rahulikumat
tempot ja vaikust. Kõik läks lausa ludinal. Lapsed tilkusid kohale ja mina
tervitasin neid maisi kaunast välja võttes. Lasteaias olid kuivanud
maisitõlvikud ning need terad pidi välja võtma, et sellest hiljem teha pop-
corni. Muuseas, see tuleb siin palju naturaalsem ning maitsvam kui Eestis.
Muidugi tulid agaramad mind abistama. Näiteks, Tomas, temale väga meeldis
maisiterakesi välja noppida. Ta oli nii armas, seda tehes, muidu on selline
väike püsimatu poisike.
Edasi oli tegevus ruumis - vaba mäng, siis tehti hommikuringi taoline kogunemine: laulukesed, harjutused ja
mindi sujuvalt käsi pesema ning sööma. Mis täna söögiks oli? Ohhoo.. täna oli
leib, mille lapsed ise küpsetasid. Tegelikult nende poolt valmistatud
pätsikesed olid neile lõpus kaasavõtmiseks. Nagu meilgi, Viljandis. Vot, aga
siis söödi leiba või siis õigemini saia kas oliiviõliga või meega. Mina sõin
aga puuvilju. Neid oli väga palju. Täitsa tundsin huvi, et
missiis õieti nendega nädalavahetusel tehakse, kas Expedi võtab koju? Jätab
sinna, aga kas nad vastu peavad? Hmm.. ei teagi, sest esmaspäeviti peaks ju
riisipuder söögiks olema.. eks näis siis.
Peale sööki hakkasime vaikselt ruumi
koristama ja siis tehti lõpuringi moodi asja, anti igale ühele tema tehtud
saiapätsike. Jutustati muinasjutt, mida mõned juba kenasti kaasa laususid.
(Waldorfpedagoogika põhiselt jutustatakse ühte muinasjuttu pikemat aega, kas
nädal või isegi kauem.) Peale seda tegi Expedi igale lapsele musi põsele ja
suunas ka mind selleni. Ja nii vahva, lapsed võtsid mu kenasti vastu. Jätsime
nendega nädalavahetuse lõpuni hüvasti ja kõik oli vahva. Peale tööpäeva läksin
veel ka Montse juurde. Lõpuks tellisime ära telefonikaardi ja internet peaks
tulema järgmise nädala jooksul loodetavasti. Jamh, üleelmisel nädalal oli vist
taoline sõnum, aga eks loodetavasti tuleb ka varstiJ. Usume ja loodame!:)
Jõudsin lõunal koju ning avastasin, et mul polegi täna
miskit süüa. Haa.. tahtsin ju valmistada patatas bravaseid- e. „sweet potato“,
noovot. Ruttasin kiiresti juurvilja- puuvilja poekesse, mis oli veel tund aega
lahti (15:00ni). Ja sain enda pataadi. Söök valmis alles pool neli ja ma olin
vaikselt nälgimas. Poole tunni pärast pidin juba raamatukogus Anettiga
skaipima.. Oo.. olen üsna elevil.. nii ma siis kiirustasin rutuga. Sõin kiirelt
ära ja ruttasin raamatukokku, õnneks olid üksikud ruumid vabad, nii-et sain
sinna minna. Aga Anettiga skaipida ikka ei saanud, hiljem selgus, et rampsis
oli nett vahepeal kaduma läinud ning seega ei lasknud miski mul skaipi logida..
Kurblugu küll... Olin siis fb-s sotsiaalne ja laadisin veidi musa alla...
Õhtul tegime aga väikese jalutuskäigu mööda Arucast,
täitsa rahvarohke on siin, kõik kohvikud töötavad ning tänavad voogavad
rahvast. Ühes baarikeses käis Salsa õppimine. Aga minu tüdrukud ei ole väga
kuskil kohvikus istumisealtid vms.. Täitsa kodused on nad. Ei tea millal minu
õhtud siin rohkem põnevaks lähevad? Millal saan endale need sõbrad, kellega
saaksin väljas õhtupoolikuid nautida? Küll tulevad egas nad tulemata ei jääJ.
Sabado
20. 09.14
Jooksurütm on ikka paigas. Täna oli veidi hilisem
ärkamine, u. 8:30. Niisiis peale hommikust aeglast äratust ja söömist läksime
turuotsingule. Sel samal tänaval, kus õhtuti kohvikud on avatud, oligi kiriku
juurest looklemas väike turukene. Soetasin endale paar puuvilja- ja juurvilja.
Täna käisin ka postkontoris marke ja ümbrikuid ostmas, et enda kiri koju
saata!:);) Jah, minu üks challengitest, mis Heli ja Grete mulle tegid. Esimese
kuu väljakutse, et pean endale kirja saatma, kus vastan paarile olulisele
küsimusele. Kiri oli valmis ja täna adresseerisin selle ning varsti- varsti ka
saadanJ.
Pealelõunat tegelesin veidi keeleõppega ning
otsustasin, et lähen Las Palmasesse. Muuseas täna on mu kurk veidi kähedavõitu.
Siin läks vahepeal jahedamaks. U. 24 kraadi vms. Ja pilvekesed möllavad ringi.
Ja täna ma tunnengi, et miski on justkui külge hakanud. K on meil samuti
tõbine, pakkusin talle juba neoangini ja ACC-d, mis ma kõik kenasti kaasa
võtsin. Kõik on ikka võimalik, tavaliselt on vastupidi asjad, et teised
varustavad mind.
Koju jõudes olin täitsa
väsinud, aga õnnelik. Nii ilus oli jalutada mööda õhtust rannaäärt bussipeatuse
poole, eriti kui päike hakkas pilvetagant paistma. Kuidas saaks veel ilusam
vaatepilt olla? Ja tänavad olid täis inimesi, kuskil esines mingi bänd. Mul
võiks mingid sõbrad Las Palmasesse tekkida, kelle juurde võiks ööseks jääda,
vot see oleks vast vahva
Domingo
(21.09.14)
Ärkasin üheksa paiku. Ei
olnudki ülimalt varjane ja peab mainima, et oli hea magada. Ärgates tunnen ilusa
ilma hõngu. Tegelikult ka, juba lõhn reedab, et tänane ilm on ilus ja selge.
Pistan pea aknast välja, et taevast näha. (Kuna muud ma aknast ei näe, kui
teise aknaid ja väikest aedikut allkorrusel, seega tuleb kõrgele kohe vaadata)
Ja näen ilusat sinist taevast. K ja L on juba üleval kui ma jooksma suundun. Oh
kui ilus ikka täna on, ja palav. Täitsa imeliselt palav, ammu pole nii enam
olnud. K ütles, et ta tahaks täna Las Palmasesse minna, El Corte Ingles`i (
Hispaanias suurimaid ostukeskuseid). Otsustasin, et tulen temaga linna, kuid teen endale hoopis ühe rannapäeva. L
ja K läksid pooldema ja mina suundusin otsejoones mere poole. Võrratu! Taevas
on nii sinine ja meri nii soolane ja lained lausa ülepea. Surfajad naudivad
sellist ilma ikka täiega. Nii ma siis peežitasin seal täitsa kella neljani
välja. Ujusin, siis kuivasin, siis jälle ujusin jne. Vahel sõin enda
lunchboxist porgandeid ja õunakesi, kodust kaasa võtsin ja nautisin edasi.
Lõpetuseks mõtlesin
osta endale ühe smuuti. Siin on hästi armas üks “Nature shop”- Hipi stiili
kohvikukene, kust saab süüa ja juua kõike parimat. Võtsin ühe smuuti ning
nautisin seda mere ääres istudes.
Veel enne
kojuminekut, tahtsin läbi käia Los Arenase ostukeskusest, aga oh imet. Vaba
päev ikkagi, suured poed tahavad samuti puhata. Siin on ikka inimestel Püha
Päev…
Bussis tuli mul mõte
väljuda üks peatus varem, nii ma siis tegingi, aga tuli välja, et oli täitsa 3
peatust varem. Väljusin mäe otsas ja Arucas oli teise mäe otsas. (Orienteerusin
kiriku järgi). Algul pidin aru saama, et kus ma olen ja kuhu edasi. Aga varsti
jõudsin õigele teele. Üks põlenud bronzee nagu ma olin, jalutasin siis kodu
poole. Kui ukse lahti tegin, siis oli kõik nii vaikne. Kohe tükk aega ei saanud
ma aru, kas keegi on majas või mitte. Koputasin K uksele, tema oli. Tema sõnul
pidavat ka L olema, aga mina teda küll kuskil ei näinud. Pärast tuli välja, et
L läks jalutama ja oli meile isegi kirja jätnud. Vot kui armas.
Õhtuks keetsin endale
esimest korda maisi. Kuidagi kõvavõitu tuli, ei tea, kas sort on teine, või
peab kauem keetma. Ukrainas on nad kuidagi pehmemad ja suhkrusemad või.
Olen tänase päevaga
väga rahul, kuidas saaks veel paremini minna? Täna sain veel teada, et meil on hoopis 26. keeletest,
ehk juba sel reedel. Tuleb vist veidi valmistuda. Homme pean varakult ärkama
nii- et ruttu, tuttu!:)
Ohsindküll...
ja siis kohtusimegi. Eesmärk oli minna randa. Ta pidi võtma oma
rätiku, seega käisime korra tema juurest läbi. Andrea elab armsas
täitsa ühetoalises korteris, kus on köök ja voodi peaaegu, et
ühes. Täitsa armas toake ja koos oma kassiga.
Viernes
26. Septiembre
Peale
kiiret jooksmist sõin kiirelt ning võtsin oma pakitud asjad kaasa.
Täna
on meil keele tasemetest ja peale seda peakime Andreaga kokku saama,
et koos randa minna. Linda tahtis ka randa minna, kuid mul oli
eelnevalt veel plaanis leida PKU organisatsioon, mis peaks kuskil
teises otsas olema.
Nii me siis istume klassiruumis ja ootame
käsklusi. Kõigi nimed loeti ette ning muidugi meie omasid mitte…
Noojah, kirjutasime need siis lisaks paberile. Siis kirjutati veel
juurde umbmäärased ajad kaua võiks testiga minna ning räägiti
tasemetest. On võimalik sooritada testi Basic 2 ja Intermediate.
Kui
keeleõpetaja teste jagas, ütlesin, et aga mul on tarvis Basic 2
taset… Selle peale öeldi, et siis polegi vaja testi üldse teha.
Aga minu organisatsioon oli testi eest maksnud umbesuure summa…
Misiis ikka. Vaatasin
ja lehitsesin pabereid ja mitte essugi aru ei saanud. Nii ma siis
istusin natuke, veel natuke. Mõned läksid juba teist osa võtma.
Aa.. püüdsin kribada ka veel midagi.
Mõne aja möödudes võtsin
end kokku ning läksin õpetajate juurde sõnades, et mul pole ikka
mõtet siin olla. 17 euri läks minu organisatsioonil lihtsalt
tuulde. Mjah! Mulle öeldi sealt, et võiksin Intencive Basic 1
kursuse võtta, kuid see on hommikuti. Agavot..
hommikuti on minul kahjuks töö. Nii me siis leppisime kokku, et
tulen ikka emsasp. Ja kolmap. tavakursustele.
Nüüd
muutub minu graafik üsna aktiivseks. Esmasp. On 14.30 või heal
juhul kaheni töö ning juba 15:30 on keelekursus. See tähendab, et
peaksin hiljemalt kolmesel bussil olema. Muuseas jooga pidi ka
esmasp. Ja kolmap olema. Sain teada, et Nizari ema, ( poiss, kes käib
minu rühmas), on jooga õpetaja. Kui ma ei eksi, siis peaks jooga
olema 18:30. Sinna ma tahtsin ka veel jõuda. Läheb üsna aktiivseks
jaaa…
Missiis
edasi sai? Tulin Idiomast- e. keeltekoolist u. 10:30 paiku ära ning
suundusin Canaje 3, tänava otsingule. Esmaks
tuli leida Placa de España
ja sealt edasi.
Tee oli pikk. Kokku kõndisin sinna ja tagasi 4
tundi.. JALA!!! Lõpuks olin vägavägaväga väsinud, kuid
pidasin vastu.
Leidsin selle Canaje 3 üles, mis pidi olema PKU
assotsiatsioon. Nagu võib juba ette aimata, oli see ilusti keset
päeva suletud. Paistis, justkui seal ei töötaks juba kuid kedagi.
Läksin kõrvalpoodidesse, et küsida, kas nad teavad, kuidas
Geneetikakeksuse graafik välja näeb ja ega kõrvalpoodide müüad
ka ei osanud mulle targemini vastata. Eks, näis, ehk millalgi saab
jutule.
Kui
jõudsin tagasi šopingutänavale, olin surmväsinud ja vajasin
istumist! Lajatasin end pingile, et puhata. Tegin Andreale vastamata
ning ootasin. Oh, ja juba varsti silmasin teda, hakkasin vaikselt
püsti tulema ja näen, et ta kõnnib tagasi e. Minust eemale. Varsti
tuleb mulle sõnum. „Waiting for u here, don`t see you.“
Täna
avastasin hoopis ilusama ja valgeliivalisema ranna, tänu Andreale
ilmselgelt. Läksime hotellide piirkonda, mis asub veidike tagapool
sellest, kus me olime harjunud käima. Seal olid samuti kapikesed,
kuhu sai oma asju jätta jne. Olin vaimustatud nii kena. Riietasime
end ümber ja suundusime mere poole. Heh, Andrea oli nii naljakas
päikesekreemiga, nagu beebi, kes on just ennast hapukoorega kokku
määrinud, täitsa valge ja määrdunud, armas. Nii me siis jooksime
vee poole. Vapustav, täna pole küll nii sinipiselge ja
kuldpäikeseline, kuid vaatamata sellele on väga palav ja ookean
nagu ikka, soe. Vapustavalt mõnus. Minu kõht hakkas tühjenema,
kuna peale hommikusööki olen söönud ainult ühe õuna. Seega
soolane vesi oli päris mineraalirikas. Imestasin, kuidas Andrea jõudis surfata ja püüda neid laineid. Ta oli nagu väike laps.
Jah, see on mees, kel pole vanust. Tema kohta võib nii öelda. Ja ta
ellusuhtumine on sama. Väga huvitav inimene.
Peale
ujumist ostsime seda maitsvat isetehtud jäätist..nämma!:) Siis
käisime korraks poes, SPAR marketis, kus on müüdaval palju saksa
kaupa, ostsin päris soolatatud oliive- mitte neid purkides,
eksole;). 2 banaani ja Andrea võttis cherry tomatid, noo, mis ma
muud ikka ostan. Kõht oli tühi, aga jääb siis nii. Jaa.. mis siis
ikka. Läksime oma kodinatega mööda rannapromeenaadi jalutama.
Vahepeal istusime, nosisime toitu ja kõndisime edasi, selle kõige
taustaks oli huvitav jutuvada käimas....
....Nii
me siis jalutasime, jõudsime private kivirannakesse, vahepeal
tibutas veidi.. aa.. Järsku avastasime, et kell on juba seitse ja ma
peaksin bussi peale minema. Vau! Ajataju kadus täna täielikult. Nii
huvitav oli. Tundus nagu räägiksin iseendaga, kuidagi vapustav
meeleolu, positiivne ja sõnaderohke. Tore tõesti.
Kiirustasime
mööda promenaadi tagasi Los Arenase poole. (Kõndimist ikka oli sel
päeval). Andrea saatis mu ilusti bussile ning ma saabusin pimedas
Arucasesse. Ülimalt väsinud, aga vägaväga õnnelikuna!:) Aitäh,
tõesti tänan selle imelise, armsa ja erilise päeva eest!
Sabado
27.Septiembre
Kodune
laupäev. Koristasime, olime, mina käisin hommikul turul ja
poodides. Laadisin oma bussikaardile raha ja sain boonust 40 %, kuigi
pidin saama 60. Hiljem selgus, et panin liiga vara raha, sest
selleks, et rohkem saada peaksin olema tudeng, kuid koolitõendi saan
alles tuleval nädalal.
Sellised
lood...
Imeline
Domingo
28.Septiembre
Umbes
12. ajal jõudsin Las Palmasesse. Nagu ikka päikseliselt kaunis.
Läksin ostukeskusesse, et skaipida perega, sest pole juba kaua
omadega suhelnud, peaks repoertima neile, kuidas mul siin läheb.
Avan
oma arvuti ja mind tervitab sõnum „Your PC ran into a problem“,
it need to restart... Argh.. jälle? You must be kidding me?
Otsustasin
sõnumeerida Andreale, et tulen ranna poole.
Võtsime
kohvikust jätsi ja andrea võttis Creppi. Mis on Crepp? „Oh, it`s
delicious, you should try that!“- ütles A vaimustusega. Kui Crepp
toodi olin ma üllatunud, see on ju pannkook nussaga. „Delicioso“,
ütles Andrea ja kugistas pannkoogi isuga alla.
Kohtasime
Andrea sõpra, Micaeli.Ta tore, rääkis meiega veidi juttu
jne. See on veider, et Andrea teab väga paljusid inimesi ja
enamjaolt huvitavaid.
Peale
ujumist läksime korraks tema juurde. Andrea ütles, et tal on mulle
üllatus. Ohho... mis see küll olla võiks?
Ta
tegi arvuti lahti. Mingi pilt või? Haa.. ta oli mulle kirjutanud
luuletuse. Issand kui armas, kui romantiline.. Nii armas. Ta palus
mul selle luuletuse ette lugeda. Veider tunne oli
Tõesõna.
Koju sõites oli mul miljontriljon mõtet peas tänasest päevast. Mis siis nüüd minu elus toimub? Aga ma nautisin tänast ülimalt!:)
Lunes
– kiiruse kannul
29.Septiembre
Täna
lahkusin töölt varem, et kiiresti süüa ja bussile joosta. Minu
edaspidine graafik on nüüd säärane. 13:55 jooksen töölt koju.
Soojendan toitu (kui on mida soojendada):). Kui veab, istun 5
minutit. Vahetan riided ja jooksen 14:45 busssile, mis tuleb 5
minutit varem.. ei tea miks...ehk siis 14:40 bussile. Täna sõitsin
Canterase peatusesse, ehksiis kesklinnale lähemale, kuna ei tea
täpselt, kus see kool asub.
Milline
seiklus. Orienteerun selle järgi, et seal on üks suur plats ja
kohvikud. Mina jõudsin muidugi platsile ja otsin, segane ilme näol,
keeltekooli. Ah, mind tobukest jalutasin sellest reipalt mööda. Hea
töö, Maria.
...
Kui Maria klassi astus, olid teised inimesed juba kohal. Palju
Asiaate, enamjaolt keskeas. Ja mina sattusin istuma, ühe vene keelt
kõneleva, Olga ja Agniezcka (poolaka) kõrvale. Milline
kokkusattumus. Ja teisel pool istus üks Araabiast pärit Abdul. See
Abdul on üks omaette pärl. Püüdis mu tähelepanu nii kuis jaksas.
Püüdis minuga vestelda, jutule saada jne.. Ohjah... Aga minule ei
meeldi üldse araabia mehed. Noo pole üldse minu maitse. Eks ma
püüan olla viisakas aga siiski.
Nonii..
ja keset tundi avastan, et koos minuga on siin ka 2 ukrainlast. Mis
tore kohtumine! Tahtsin nendega väga kõnelda, kuid ei teadnud, kas
nad ikka räägivad ukraina keelt? Või kõnelevad vene keeles? Ah
suva, läksin. Nad räägivad ukr. Keelt, aga omavahel suhtlesid vene
keeles. Viibivad siin juba 3 kuud ja otsivad tööd. Lihtsamini
öeldes praegused põgenikud. Kui sõda läbi saab, lähevad tagasi.
Oli vahva kohtuda mõningate kaasmaalastega, sest eestlasi pole veel
siin kohanud.
Aga
keeletunnist. See oli tore. Meie õppetaja, Beatrice on väga tore,
avatud ning mõnnusa energiaga. Peaksin mainima, et tundsin esimest
korda, et ma mõistan hispaania keelt. Sest olin kodus praeguse
kõneldu ja õpitu endale selgeks teinud- tegusõnad, tutvustus
jne.:) Vahel tundus isegi, et tean liiga hästi.
Tund
lõppes kiirusti, liigun alla korrusele ja mis ma näen? Üks nägus
lokkis peaga noormees istuba ja ootab kedagi, mind? Kui armas. Ta
ikka oskab üllatada. Läksime kooli taha parki. Vist väheseid
kohti, mis on nii roheline. Andreal oli mulle üllatus varuks. Mis
üllatus? Oh, ta tõi mulle banaani, et me saaksime koos einestada.
Kuidas mul on küll vedanud, et mind ümbritsevad nii toredad
inimesed? Aitäh! Nautisin seda hetke, sest mu kõht oli
väga tühi.
Jalutasime
mööda Canterast- rannapromenaadi ja nautisime kõrvetavat
päikesepaistet ja ookeani. Ja siis ta saatis mu kella kaheksasele
bussile! Sellest sai meie igakordne kohtumine...:).
Miercoles
1.
Octubre
Kes
teab, mis tähtpäev täna on, saab 50 Eurot? Nali!
Täna
on täpselt kuu, mil olen viibinud Gran Canarial. Jeeii!!!:) Tänane
päev oli täis kiirust, muidugi keeltetund.
Ja
nagu traditsiooniks, Andrea tervitab mind peale tunde.
Väike
vahepala tänasest vestlusest.
-„
Do you know Maria, when we first met? „
- „ Wait, it was in el Gallnero, right?“
- „Yes“
- It was my second thursday here, wait- 11. September?“
- „Exactly, and what day was then in history?“
- „Oh, 11. September, America twin thorn- yep.“
- „So, we can celebrate that in America, hahaa!“
- „Oh.. really mean.“:)
Jueves
2.Octubre
Kokkamise
päeval valmistasime Kanaaride traitsioonilist magustoitu. Gofio- e.
Maisijahu, püreestatud banaan ja mesi. Näeb välja selline
pruunikas nagu pipargoogi taigen. Igale lapsele anti väike tükike,
aga kohe süüa ei tohtinud. Eelnevalt pidi igaüks voolima sellest
midagi ja tutvustama teistele. Kes ütles, et toiduga ei mängita?
Oh, laste kannatlikkus ikka areneb siin iga päevaga.
Lõpuks
võis maitsta. Uhh... nii magus, jõhkralt! Seda on ju võimatu süüa,
või siis palju süüa. Magusaisu saab väga täidetud.. Täitsa
kaloripomm kohe:)
El
Gallneroses kohtasin uusi inimesi ja noori. Oli vahva. L ja K ei käi
nüüd keeltevahetusõhtul, kuna neil on samal ajal keelekursused...
Olin ainult mina...
Õnneks
ei pidanud ma täna bussiga minema, sest Beatrice- üks vahva
naisterahvas, kes kuulub minu arvates inimeste hulka, kellel puudub
vanus, elab Arucases. Sain autoga. Kusjuures täna tegime lauas
ühise reegli. 30 min. Inglise keeles, ja 30. minutit hisp. Keeles-
minu pärast. Ja imeline. Ma sain hakkama. Muidugi lõpuks oli mu pea
juskui vahtu täis, aga võrreldes minu kõige esimese nädalaga,
olen teinud suuri edusamme. Nagu ütles, Agel, üks noormees meie
lauast, et minu keeletase on tõusnud kenasti:). JEE!! Kuidas saaks
veel paremini olla?:)
Viernes
3.Octubre
Mina,
K ja L sepitseme lasteaias. K paneb muffinid kiiruga taldrikule ja
mina aitan tal küünlad süüdata. Panen valmis oma trühvlid, eesti
etnosokid ja suveniirimõõtu „Liviko likööri“- minu poolt
punane kooslus. Ja kõige lõpuks Linda Nutella.
Täna
on Montse sünnipäev – 30:). Juubel. Aga Montse arvab, et ta on
liiga vana ja pole kellelegi isegi kõssanud sellest, ainult meile,
kuna läheme täna temaga Las Palmasesse viimaseid paberiasju ajama
ning hiljem läheb edasi lõunasse.
Meie
oleme nüüd siis tema „saladuse“ murdjad. Jah, täpselt nii.
Tuleme vaikselt tema ruumi, küünlad põlevad. Ja lauluga:
„Cumpleaños, Feliz!”...
Montse oli meeldivalt üllatunud. Nii soe oli teda jälgida. Hakkas
küünlaid puhuma ja need süttisid uuesti. 5. korra puhumise järel
mõistsin, et need ongi uuestisüttivad küünlad:):) Olime kõik
naeru kätte suremas!:) Kui vahva!:) Isegi lapsed aitasid küünlaid
puhuda.
Ühesõnaga
suutsime teha kena üllatuse ja Montse meel oli väga rõõmus...
Jeeii!!:)
Lisaks
sellele oli lasteaias topeltpidu. Nimelt on iga kuu lõpus, kui lõpeb
üks epohh ( waldorfi järgi), fiesta- pidu. Täna on siis Miikaeli
päev. On tunda pidulikku hõngu. Igale rühmale tehakse proovirada,
mis mõõdab kohati lapse arengut. Igasugused hüppamised,
köieronimine, laua alt küünlaga pugemine. ( Väiksematele muidugi
kergem). See on nagu katsumus, mille kõik peavad läbima. Ja minu
ülesandeks oli septembrikuus valmistada 15. krooni- igale lapsle.
Enamus lapsi ei tahtnud, aga valmistama pidi. Täna oli
hommikusöögiks kanaaripärane supp- kartul, muna ja mais. Supp oli
üsna maitsetu ja kartuli ning maisi tükid väga suured, aga
nauditav siiski. Vähemalt kõhu sai täis:)
Tänane
päev lõppes, aga šoppinguga Primarkis- ohh.. ma vist ei taha poode
enam kaua- kaua aega näha:)
Domingo
5.
Octubre
Anetti
sünnipäev on täna. Palju- palju õnne, kallis, Anett! Veidi
koristan ja blogin. Andrea tuli täna Arucasesse, meile külla.
Käisime ja kolasime mööda linnakest ringi. Näitasin talle
ookeanivaadet, banaaniistandusi, kaunist loodust.
Täna
kutsus mind isegi Mas Palomasesse saare lõuna otsa:). Pakkus, et teeb mulle pileti välja- kingitus:). Hmm.. Miks ka mitte, aitäh!:)
Mul
on palju muutusi septembrist. Mul on üsna rutiinne elu nädalas- e.
Lasteaed ja keelekursused. Samas iga päev on erinev. Ja ma saan iga
päev kokku ühe ja sama inimesega, kellega on mul hea ja kerge koos
olla. Veider mis? Ma tean, et pean rääkima hispaania keeles. Ja
varsti ma räägingi, kindlasti. Ladusalt ja soravalt. Veel pakkus
Andrea välja, minna kanuutama, oh see mulle meeldiks. Vahva on
temaga koos olla. Mulle meeldib just see tema avatus, et me saame
rääkida kõigil teemadel.
Siinkohal
mainin veel, kui toetuda „Väikese Ingli“ oktoobrikuu sõnumile,
siis minu oma on üsna pihtas, põhjas!:)
Lunes
6.10.14
Ja
jälle otsast peale.
Jooksmine
jäi vahele, kuna graafik on muutunud. 8- 14:00 tööl.
Oh,
see tähendab varem ärkamist. Mis veel? Käisin keelekursusel,mis
oli vahva. Mu pinginaaber Abdul püüab minuga väga sõbraks saada
ja mina väldin.. Oh tõesti?
Eile
sain teada, et emme plaanib tulla novembri alguses, juba?. Aga miks
ka mitte. Ootan neid väga.
Novembris
on meil Tenerifel viis päeva ON Arrival koolitus. Olen elevil. Heh,
nagu meil Eestis ikka käib- 5 päeva tasuta toitu.
Täna
sain tuttavaks ühe neiuga, kelle nime ma woops, ei mäleta. Aga ta
õpib inglise keelt samas keeltekoolis, kus mina. Andrea tutvustas
meid teineteisele. Ehksiis tema inglise keel on sama hea, või siis
samal algtasemel kui minu hispaania keel:). See teeb meist parajad
suhtlejad. Miks ka mitte?:) Ta tuli meiega randa kaasa, kuna meil oli
plaan ujuma minna. Oli vahva!
Täna
jõin esimest korda selle aja jooksul kohvi. See oli ütlemata hea ja
maitsev. MM.. muy rico. Aga kindlasti ei joo a seda iga päev
Kui
mööda promenaadi pimedas bussile jalutasin nägin ühes poekeses
Yeray`d. Huvitav on see, et olin just mõelnud ta peale. Kuid me ei
kohtunud, kuna otsustasin edasi oma teed minna... Huvitav oleks
mõelda, kas ta tunneks mind ära või ei?. Ehh.. eks oleks näha
olnud..
Aa..
ja täna jäin Las Palmases 30 sekundilise paduka alla:)- Tõesõna,
ütlemata lühike vihmasadu tuli peale, kui Los Arenose poole
kõndisin. Siin ikka juhtub!:)
Veel
üks tore asi on juhtunud. Emme saatis mulle eelmise nädala reedel
paki, (sidrunipipra, pulbri, maksidega ja MEEGA). Oh.. Can`t wait
that. Huviav oleks teada, kas pakk tuleb varem kui nad ise siia
jõuaksid?
Mida
on tarvis, et see pakk tuleks ülimalt kiiresti?
Mas Palomas- 11.10.14
Domingo
12.10.14
З
днем Народжиння, Марiчко!
Palju õnne, kallis Marija
Puhkepäev
– tundsin end nagu peale tõsist lahingut. Kõik kehaosad valutasid
eilsest jalgsimatkast mööd Mas Palomase minikõrbe. Lihtsalt sõin
ja magasin.
Martes
14.10.2014
Täna
on maagiline päev! Palju õnne sünnipäevaks, Anneli!!!:) Kallid ja
musid päikesesaarelt.
Alustan
lõpust. Rahulik õhtupoolik. Mooncake`i saatel pakkisin oma homsed
asjad kotti, hisp. Keele raamatud ja muidugi rannatarbed. Seepärast,
et kui ma koju jõuan, siis söön kiirelt ja kohekohe jooksen
bussile. Sealt edasi kappan keeltekooli, mis lõpeb 17:30. Vahetan
wc-s ujukad ja siis on juba Andrea vastas, et randa minna. Eelmisel
nädalal mängisime pesapalli. Väike vahepealne seletus minu
rutiinhetkest.
Eile
oli aga teistmoodi. Jäin keeltekooli veidi hiljaks, aga minu õnneks,
olid inimesed ukse taga ootamas. Hah.. ootasime veidi kui minuga
kursustel käiv rootsi mees (ei mäleta nime) teatas, et Beatrice`i
pole ning tund jääb ära...Muidugi ma ei võtnud ujukaid kaasa,
kuigi olin sellele mõelnud. Sellegipoolest tegin väikese šoppingu
ja jalutasin mööda rannaäärt. Saatsin Andreale nii fb-s kui ka
tel. Sõnumi, aga sealt poolt mingit reaktsiooni ei tulnud. Väga
tõenäoline, et ta jättis lihtsalt telfi koju ja läks ujuma vms.
Missiisikka.
Kui
jõudsin Los Arenasesse (ostukeskusesse), sain Andrealt sõnumi. Ta
tundis end kohutavalt. Aga ma polnud üldsegi pahane, sest sain ju
aega enda jaoks. Nii me siis nautisime ookeani ääres Frappet ja
rääkisime elust, kuni varsti läksin bussile.
Selline
esmaspäev siis.
*****
Nüüd
tänasesse. Päev algas veidi uniselt, kuid imeliselt. Kuidagi teine
energia oli meie majas. Õnne täis võimis? Mõtlesin, et täna
võiks olla see päev, kus saaksin oma kaua oodatud pakkikese ja ehk
ka tel. kaardi?
Lasteaeda
jõudes polnud kedagi veel kohal. Vabatahtlikud ikka esimesed. aa..
ja vahemärkusena ei saa mainimata jätta hommikust üllatust
kraanikausis- väike sisalik.. ohh.. mis väike.. täitsa kopsakas
vaatas mulle täna imestunud pilguga otsa. Algul ikka ehmatasin, kuid
pärast tulid kõik lapsed uudistama ja kasvataja.. Nalja kui palju.
Montse
tervitas mind uudisega, et eile olevat saabunud minu telefoni kaart,
mille olin siis juba kuu aega tagasi tellinud, aga vahepeal, see
tühistati. Tavaline...
Ajavahemikul,
mil pakike toodi, oli Montse käinud korra poes, selle tulemusel
pidin kaardi saama täna õhtul.
Jeii!
Aitäh, lõpuks ometi, kuidas saaks tänane päev veel paremini
minna?
Töölt
läksin otse Frutita poodi, et soetada paar juur- ja puuvilja ja siis
kohe HyperDinosse, et osta riisi. Täna olgu riisipäev. Koju tulles
avastasin, et ohhoo... mulle on teatis. Pakk ON SAABUNUD!!! Ma tänan,
mis saaks minu elus veel paremini minna. On ainult üks aga. Post on
lahti 8:30- 14:30ni, aga minu töö on kaheni. Kuna pean homme
nagunii varem bussile kiirustama, siis mõtlesin, et küsin end pool
tundi enne lõppu ära, et võtta oma pakike!:) Aitäh!
Riisipäevast
sai üks suur pralle. Ma ikka pole vilunud riisikeetja. Seda tuli
palju,maitsev, kuid kolm karbitäit. Andsin ühe Kasiale, et ta
sööks, sest ma ise ei jõua kõike süüa. Eks ma meisterdan miskit
vaheldusrikast.
Õhtul
sain oma telefonikaardi kätte ja tegin ka „Meister &
Margarita“ ühe osa vaatamise. Eelmisel nädalal sain lainele ja
ikka on hea vahest meelde tuletada.
Tänane
vaheldusrikas päev siis. Läksin muidugi ka jooksma õhtul, mis oli
täitsa turgutav ja nüüd 22: 25 tunnen, et unemaa kutsub mind.
Aitäh,
tänase päeva eest! Oli tõeliselt vahva, kuidas saaks mu elu veel
paremini minna?
Miercoles
15.10.14
Jooksin
peale tööd kohe posti poole, et oma pakike võtta. Mmmm.. mesi ja
sidrunipipar- olen teid igatsenud. Aitäh, emme!:)
Keeltekursused
jäid jälle ära. Olen nüüd ülisotsiaalne, mis tähendab, et mul
on telefonis wazzap ja messenger. Saan ka 24/7 netis olla oma uue
kaardiga.. Jeiii!!!:)
Kasutasin
võimalust ja andsin teada Andreale. Veetsime mõnusa päeva rannas.
Ahha.. kell 18.00 oli planeeritud Arianna poolt intercambio „Cafe
de Vita`s“. Meenutab natuke Viljandi Rohelise maja poodi ja
kohvikut. Isetehtud koogikeset, maitsev kohv ja tee. Arianna ja
Andrea otsustasid alustada oma keeltevahetusega, kuhu koguneks rohkem
noori, kus oleks vaiksem kui el Gallneros ja mis oleks hubasem:).
Niisiis oligi. Üks David, rootslane, liitus ka meiega. David on
hästi vahva. Muusik, blond ja pikajuukseline. Selline täishipi.
Õppis muusikaõpetajaks, aga hiljem töötas kuskil tehases. Praegu
tuli siia ja elab oma vanaisa juures. Novembrist tahab oma korterit
ja plaanib jääda jõuludeni, et lihtsalt oma elule vaheldust leida.
Ahha.. ja vanust on tal 20 eluaastat. Täitsa noor võimis?
17.10.2014
Täna
on väike tähtpäev. Olja- Karolina, kes on minu ristitütar sai 3
kuuseks! Helistasin oma sugulastele Ukrainasse, et õnnitleda ja mind
tabas üllatus:). Väike lapsuke on juba nii-nii suur:)
Õhtul
otsustasin võtta Itaalia kohvikust väikese kohvi (kofeiinivaba),
mis oli väga-väga maitsev ning minna lasteaeda klaverit mängima.
Meil oli kokku lepitud, et selline võimalus on. Ma pole juba pea 2
kuud ühtegi pilli puutunud. Igatsus on kohe muusika tegemise
järele.. Pidin minema 17:30, aga minu graafik vedas mind veidi alt
ning läksin kella 18:00ks, lootes, et seal on veel keegi.
Lasteaias
oli mingi õpetajate koosoleks ning mul oli hea võimalus seda ära
kasutada. Mängisin ja nautisin tunnikese, vahepeal tulid suuremad
koolilapsed, kes tahtsid ka korra mängida ning ühel hetkel sai mul
küllalt. Oh, küll ma olen õnnelik, et mul on siin nii palju
võimalusi. Mis saaks veel paremini minna?
Vahepeal
tuli mul mõte, et võiks Beatrici täna välja kutsuda. Ja ma
sõnumeerisin talle. Otsustasime kell 21:15 veiniõhtule minna. Oli
siis meil väikene „Vinocambio“. Mina sain praktiseerida oma
hispaania keelt ja tema inglise keelt... SUUREPÄRANE.
Veinitamisest,
aga nii palju, et ühest bokaalist mulle piisas täielikult ning ma
sain aru, et ei vajagi rohkem... Järgmisel päeval olid isegi
väikesed järelnähud, aga mina läksin ikka vapralt jooksma:)
lähen
mängima klaverit.
17.10.2014
Täna
on väike tähtpäev. Olja- Karolina, kes on minu ristitütar sai 3
kuuseks! Helistasin oma sugulastele Ukrainasse, et õnnitleda ja mind
tabas üllatus:). Väike lapsuke on juba nii-nii suur:)
Õhtul
otsustasin võtta Itaalia kohvikust väikese kohvi (kofeiinivaba),
mis oli väga-väga maitsev ning minna lasteaeda klaverit mängima.
Meil oli kokku lepitud, et selline võimalus on. Ma pole juba pea 2
kuud ühtegi pilli puutunud. Igatsus on kohe muusika tegemise
järele.. Pidin minema 17:30, aga minu graafik vedas mind veidi alt
ning läksin kella 18:00ks, lootes, et seal on veel keegi.
Lasteaias
oli mingi õpetajate koosoleks ning mul oli hea võimalus seda ära
kasutada. Mängisin ja nautisin tunnikese, vahepeal tulid suuremad
koolilapsed, kes tahtsid ka korra mängida ning ühel hetkel sai mul
küllalt. Oh, küll ma olen õnnelik, et mul on siin nii palju
võimalusi. Mis saaks veel paremini minna?
Vahepeal
tuli mul mõte, et võiks Beatrice`i täna välja kutsuda. Ja ma
sõnumeerisin talle. Otsustasime kell 21:15 veiniõhtule minna. Oli
siis meil väikene „Vinocambio“. Mina sain praktiseerida oma
hispaania keelt ja tema inglise keelt... SUUREPÄRANE.
Veinitamisest,
aga nii palju, et ühest bokaalist mulle piisas täielikult ning ma
sain aru, et ei vajagi rohkem... Järgmisel päeval olid isegi
väikesed järelnähud, aga mina läksin ikka vapralt jooksma:)
Domingo
20.
- 26.10.2014
Alates
tänasest, otsustasin, et teen nädala kokkuvõtte blogimise, sest
paljud tegevused on siin ikkagi rutiinsed ja ei vaja enam nii palju
selgitust:)
Seda
nädalat võiks nimetada kuurortnädalaks, kuna ilm on mõnusalt
TULINE. Temperatuur püsib 27-37 kraadi juures, olenevalt kohast.
Keeletunnis oli kohati võimatu istuda, sest klassis puudus õhk
täielikult. See- eest olin tark ning võtsin ujukad alati endaga
kaasa. Läksin isegi neljapäeval randa, et lämbes kodus, mitte
istuda.
Teisipäeval
tegime jälle Pellat, ehk traditsioonilist magustoitu, mis on
Gofiost, banaanist ja meest. Seekord oli täitsa söödav. Tore, et
Fatima matkas abiks oli. Fatima on üks noor praktikant, kes õpib
Las Palmases waldorfpedagoogikat. Hästi vahva on ta:).
Meie
keelekursustel käib üks uus tüdruk, Karmen. Karmenil on siisn
„Erasmuse“ projekt ning ta on Horvaatiast. Kutsusin ta kohe
esmaspäevasele Intercambiole ja neljap. Käisime koos rannas...
Tundsime kohe sidet. Reedel kutsus Karmen ja tema korterikaaslane....
Oh, tõesti ei mäleta nime, kuna ta on prantslanna ja nende nimed on
minu jaoks keerulised.... Karmen ja tema korterikaaslane kutsusid
mind reedel ühe sõbranna korteripeole ja hiljem niisama välja.
Kaalusin
ikka tükk aega, kas minna või mitte.
Muidugi
läksin...
Reede
oli minu „ÕNNEPÄEV“, tõesti totaalne ja suur AITÄH, selle
päeva eest! Mis saaks minu elus veel paremini minna?
Hommikul
sain Montselt kitarri. Võin seda kasutada tervet 10 kuud:). Jeii!:)
Keeled vajavad küll vahetamist, aga täitsa kobe on teine.
Siis
teatas Montse, et läheb õhtul Las Palmasesse, mis tähendab, et kui
meil on soovi, siis saaksime autoga... Kuidas saaks veel paremini?
Otsustatud... lähen!)
Veel
oli mul vaja soetada väike kohver või käsipagas, kuna järgmisel
nädalal toimub....taratarataaaa!!!! „ON ARRIVAL“ koolitus
Tenerifel 5 päeva TASUTA SÜÜA ja muidugi kohtumine vabatahtlikega
teistelt saartelt ja üks lõpp-vahva nädal tuleb:).
Selle
kohvri, võite juba oletada, sain Montse käest. Ja täpselt sellise,
nagu ma olin endale ette kujutanud. Ma ikka ei väsi küsimast, mis
võiks minu elus veel paremini olla? Tõesti olen tänulik juba
esimese päeva poole eest.
Reede
õhtu oli pikk, läksime 22:30, selle prantsuse tüdruku korterisse,
Karmeni ja tema korterikaaslasega. Lõpuks oli meil tüdrukuteõhtu,
kus olid ülekaalus pranstlased, üks hispaanlanna ja Karmen-
Horvaatiast. Inglise keelt kasutasime minimaalselt. Enamjaolt püüdsin
rääkida oma poolikus hispaania keeles noo ja kuulasin prantsuse
keele meloodiat, millest kohe mittemitte midagi aru ei saanud:)
Korteris
läks üsna palavaks, sest naabrite õiendamise peale, pidime akna
sulgema ja vaiksemaks tõmbama. Otsustasime minna randa. Tüdrukutel
oli terve alkoholimiks. Rumm, vein, õlled... minu jaoks palju.
Maitsesin veidi rummi.... Noo ei lähe. Veinilonks.. hullem. Pidasin
endaga plaani, et lähen 1:00 VIIMASE bussiga koju. Mõtlesin, et ta
peaks u. 1:20 olema Las Arenase juures. Aga meie istusime u. Poole
tunni tee kaugusel Las Arenasest. Ikka oli kõmpida. Panin endale
isegi äratuskella, aga noo.. minu jutustamishimu tõttu oli kell
juba viie pärast üks.. PIDIN JOOKSMA!!! Tüdrukud muidugi käisid
peale, et jääksin ööseks, aga mõtlesin, et ei. Tahan täna oma
kodus magada. Nagunii pean laup. Andreaga kokku saama.
Jooksin
ja kaugelt nägin mingit laguunsinist visuaali liikumas. Ohh..see
võib vist olla minu guagua (buss)... Hilinesin 2 minutit. Kui täpne
võib ikka siin olla? Aga nägin, et mingi mees istub seal. Võib-
olla pole veel minu buss läinud? Lootsin sisimas. Küsisin mehelt,
kas mingi buss veel tuleb, aga ta oli täis ning vastas, et muidugi
tuleb.
Ootasin
10 mintsa ning seejärel otsustasin, et ei, hakkan hääletama...
Tõesti,
tõesti... Kell on pool kaks öösel, autosid pole just kõige
rohkem, kuid ühe platsi juures parklas on üsna palju. Olen suure
ostukeskuse vastas Las Palmase suurlinnas ja alustan hääletamist
Arucase poole. Mõned autod sõitsid mööda... Mõned olid täis
noori poisse, kes miskit karjusid. Vähesed jäid seisma, et küsida,
mis ma tahan või kuhu? Vastasin enda väheses keeles, et Arucasesse.
„Eh, Arucas? „ - oli tavaline reaktsioon. „No- no voy a
Arucas.“ All right!
Selle
aja jooksul peatus minu ees 2 taksot, küsisin palju maksab 16
eurtsi. Oh ei, vastasin, et kui autot ei saa, siis võtan takso..
Mõtlen,
et „Maria, sul oli täna nii vahva päev, mida oleks tarvis, et
õhtu lõppeks veel õnnelikumalt ja sa saaksid täna öösel kenasti
koju.“
Ühe
takso taga peatus must džiip. Džiibis istus täitsa nägus
mees,meenutaks mingit näitlejat või mänedžeri vms. Kui küsisin,
kas läheb Arucasesse, vastas jaatavalt, et peab oma sõbra peale
korjama Arucasest ja siis liigub kuhugi edasi.. Lõpuks ometi. Tänan!
Mis võiks minu elus veel paremini olla? Mõtlesin, et see on minu ja
istusin autosse.
Meil
oli tore jutuajamine ning sõit oli lühike. Ta nimi oli Oliver ja
panin üsna täppi. Ta ongi ühe firmaomanik vms? Que Chicha, ha?
Enamjaolt rääkisin mina:). Lõpuks olingi juba maja ees ja kui ta
küsis telefoni numbrit, siis vastuseks oli „No Puedo!“ Noo..
jätame juhuslikud numbrijagamised siinkohal ära.:)
Laupäeval
olin vägaväga unine, ikkagi ärkasin varakult ja läksin jooksule,
siis koristasin. See oli tegelikult eile.
Lõuna
paiku küpsetasin paar pannkooki. Laenasin Lindalt ja Kasialt mune,
piima ja jahu. Pannkoogid olid mõeldud Andreale, kuna ta neid nii
väga armastab. Tahtsin talle teha üllatuse ja võtta juurde ka ühe
„Nutella“, millele panin ümber isevalmistatud sõbrapaela.
Andrea
oli imeliselt üllatunud ja väga rõõmus. Nii, et laupäevane õhtu
läks üllatuse ja ujumise tähe all.
Tänane
hommik oli üks nendest ainulaadsetest ja nautimusrohketest. Mis saab
veel olla parem kui hommikune ujumine tõusva päikese käes ja veel
ookeanis? No ja kuna minu ujukad on nüüd kadunud (täspemini, ma
unustasin nad ühel imelisel õhtul bussi), siis käin ujumas palja
ülakehaga nagu siin enamus naisi teevad. Jamh, sellised on lood.
Nüüdseks
on kohver peaagu pakitud ja homme lendame Tenerifele. Justnimelt
lendame. Vist mingi tund aega:) Naljakas mis? Ja Tenerife kogemustest
juba nädala pärast!
Stay
happy!:)
Hasta
Luego, mis amigos!;)
Domingo 2.nov
Ühesõnaga
kõneleme nüüd koolitusest.
Meid
oli kokku 11 vabatahtlikku ja 3 koolitajat. Meie 3 Gran Canarialt
ning ülejäänud Tenerifelt. Nii oligi. aa.. ja me kõik olime
tüdrukud. Vaatamata sellele tutvusin ülimalt toredate ja
unikaalsete inimestega ning väikese grupi positiivne külg seisnes
kiiremas ja tõhusamas grupi sulandumises.
3
tüdrukut- Marianne, Sara ja Mona töötavad Tenerife
Waldorflasteaias ja nende projektiga on sel aastal veidi kehvasti,
kuna nende tuutor on lapsepuhkusel ja puudub otsene isik.
Soomlane
Vera ja Izmirist Esra ja Iiagmour, kes oli ühtlasi ka minu
toakaaslane (Türgist). Nende töö on seotud aiandusega jne., kuid
hetkel töötavad nad mingi skaudiühinguga. Ehksiis nagu mina
mõistan, siis neil pole veel otseseid töökohustusi seatud.
Ja
siis meie 3:).
Erilisteks
pärliteks on 2 prantsuse neiut, kes meenutavad mulle Lisat ja Ninat
„Leedsist“, kuna nemad on ka pruunlased ja võib- olla, mitte
kõige parema hisp. Keele ja üldsegi mitte inglise keele oskusega.
Hoolimata sellest, aga vägaväga avatud, sellise getoliku iseloomuga
ja tuhatkorda sõbralikud tüdrukud. Nende naljad on naeru kätte
tapvad... Kujutage ette iga hommik tulevad 2 tüdrukut ja üle terve
buffee lausuvad oma kareda alditämbriga „Buenaas, Dias, Que tal,
chicas?“
Võisiis,
nad mõistsid alles viimasel päeval, et mina, Linda ja Kasia, elame
Gran Canarial tegelikult, aga see kujunes välja nii armsalt.
Tõesti... Nende kooslus on justkui „White Chicks`i“ duubelfilm:)
Põhilised
situatsioonikoomikad olid nende poolt loodud:) Imeline! Prantsuse
tüdrukud elavad Davidi korteris, kuna nende projekt kestab novembri
lõpuni.
- Söögirubriik: Söök on maitsev ja seda on palju. Isegi tasuta kohv on hinna sees, kuid magusat pole. See on muidugi lihtsalt vingumine:), aga magusaisu on:). Mis vvõiks olla paremini? Emh, väga pikad vahed lõuna- ja õhtusöögi vahel. Ehk lõuna on 13:30 ja õhtu 20:30. Kella 17:00ne kohvipaus unustatakse tihtipeale ära. Paus on, aga sööki pole:). Jah, lihtsalt tihtipeale on enne õhtusööki kõhud ülimalt tühjad ja enne magamaminekut ka ei tahaks end täistoppida...Hommikusöök on buffee, mis tähendab, et iga hommik rabab Maria täies hiilguses kõiki võimalikke puuvilju ja mett:). No ikka.. TASUTA TOIT, eksole?:)
Fruitsalad
Koolitus:
Koolitusel omandasin päris palju kasulikku infomratsiooni. Teame nüüd
rohkem oma õigusi ja kõike, mis puudutab projekti. Meie võime
rahulikult hingata, kuna meil on tõesti kõik kõige paremas
korras:). Ei ütleks, et millestki puudust tunneme:). Ametlik
kohtumine National Agencyga oli väga diplomaatiline, kuid samas
avatud.
Sulandusprotsess
toimus neljapäeval kui läksime Telde mäele. Telde on kõrgeim
mägi kogu Hispaanias, mis asub siis Tenerifel. 3,9km. See on
tegelikult vulkaanijäänus. Jõudsime sinna u. 17:00 ajal ja nägime
loojuvat päikest. Imeline. Tippu seekord ei läinud, aga tegime
ringi ümber mäe. Vapustav! Muidugi õhtusöök oli alles, kell
10:00 võimiskit ja minule oli seekord puuviljasalta. Aga nautisime
tähti ja kuulsime Observatooriumi meest, kes kõneles tähtedest
parasjagu. Ja korraga tekkis intiimne ring. Linda ja prantsuse
tšikid läksid bussi, kuna külm võttis üsna krõbedalt.
Kasia
aga alustas võimlemisharjutustega, millest sai üks
tantsuderituaal. Hakkasime spontaanselt ringis tantsima kreeka
rahvustantsu ja siis ma õpetasin „Kaks sammu sissepoole“, mis
läks rahvale väga peale. Oh, see hetk oli üks parimaid. Tundsin
kuidas grupp sulas kokku ja kojusõit oli kuidagi helge. Väsinud,
kuid kerge. Aitäh, selle eest!:)
Mida
on tarvist, et minu EVS jätkuks minu jaoks rõõmu kerguse ja
hiilgusega? Planeerisime oma projekti teekonda, alates algusest.
- Hispaania keel: Sel nädalal olen paljuski arendanud pma keeld, kuna meil on siin Marta, hisp. Keele õpetaja. Temaga sooritasime üht testi. Laulsime Manu Chao „Me gustas“ laulu ja õppisime hisp. Keelsei väljendid ja „palabritas“- e. Roppuseid. Milleks seda viimast küll vaja on, seda ma ei mõustnud, aga huvitav siiski. Tunnen, et minu keeletase on nädalaga suuresti arenenud. Kuidas oleks võimalik omandada Novembrilõpuk veel parem keeletase?
Midagi
erilist: Viimane õhtu oli üle prahi. Halloween? Esmane mõte, kas
meie ka? Eestis ju pole väga Halloweeni? Läksime siis restorani,
kus pidi olema typical Canarian õhtusöök. Kõht oli meeletult
tühi. Meile oli 3l.veini ja muid magusaid jooke ja siis söök...
Söögikord
oli huvitav. Algul oli sai, mida ma ei söönud. Püüdsin oma kõhtu
täita siis joogiga. Vein ja 7Up tegin koksi. Hiljem mingid tomatid,
siis „papas arucadas“, ehk „mundrikartul“ ja siis hakkas
toitu muudkui voorima... Friikad lihaga, soolane gofio ning söök
taimetoitlastele: suvikõrvits, paprikas jne.. Miks alles nüüd?
Oh.. mu kõht täitus väga...
Kuna
ühel korraldajatest, Tayril, oli sünnipäev, siis ostsime talle koogi
ja õnnitlesime teda. Teisel pool kohikud olid toredad poisid
kitarriga, kes mängisid sünnipäeva laulu. Seal nägin ka üht
nägusat pikajuukselist poissi..Ilus üks. Peale seda aga läksime
diskotama. Täitsa tore oli ja poisid tantsivad nii hästi siin. See
öö oli minu jaoks vägaväga raske, sest kogu jook ja söök oli
minust välja tulemas. Liiga palju süüa... Rohkem mitte:)
Tagasilend
oli väga huvitav. Enne lennukile minemist, kuulen, vist venelased
on minu taga. Siis aga kuulatan, ei ukrainlased hoopis. Muidugi
küsisin kohe ja jäime vestlema. Tuli välja, et nad jäid
lennukist maha ja jätsid sõbra Milanosse, kuna teine oli palju
alkoholi tarbinud. Tüüpiline! Istusin ühe ukrainlase kõrval
väikeses armsas lennukis, mis värises ikka tohutult. Minu
reisikaaslane kartis meeletult, kas ta ikka jääb ellu:)
Jäime
ellu!:)
Domingo
- Noviembre
Tänase
päeva pühendan Lindale! Miks? Sest tänasel lõunapoolikul saatsime
ta kenasti Saksamaale. Thank you, Linda, for everything! How happy I
am indeed, that I met you. Usun, et Linda tuli minu ellu õpetamaks,
et on inimesi, kes usuvad nii tugevalt oma visiooni, et kui see
mingiti moodi kõrvale põikab, siis on targem pigem sellest
eemalduda. Kindlasti ka seda, et härjale mööda jääd pole mõttet
kaua joosta, kui ikka inimene tunneb, et see asi, mis ta teeb, ei
ühti temaga, siis on targem muuta miskit elus. Linda on vahva
tüdruk.
Tema
siinolemise protsessi vaadates nägin, kuidas sa võid muutuste
ülevoolamisest lausa plahvatada. Tema jaoks oli väga palju uut
informatsiooni, tema jaoks ? Või mida teised minu tegudest mõtlevad?
Kuid kas minu elu on teiste või minu enda päralt? Seega...Tänasest
alustan enesekasvu intensiivse protsessiga.
Eile
käisime tüdrukutega Mas Palomases, kuna Linda pole veel käinud,
siis mõtlesin, et tal oleks huvitav näha Dunaseid e. Liivaluiteid
ja randa, kuigi turistikas ta on indeed. Isegi ilm on mõeldud
väljamaalastele. Kui Las Palmases sajab, siis Mas Palomases on“
jääv päike ja karneval:)“.
Ekslesime
natuke mööda Mas Palomast, kuid lõpuks jõudsime „kõrbeni“ ja
mereni välja. Meenub Kihnu, kus me Heli ja Gretega merd otsisime;).
Väike eine Mäkis ja juba tagasi. Kuidagi väga sulandav oli meie
reis...
Tüdrukud
läksid koju, mina aga otsustasin jääda Santa Catalina festile Las
Palmases. Nägin muusikuid, kes olid meiega Tenerife samal lennul.
Vist päris popullaarsed siin.
Enne
koju minekut läksin veel ujuma. Ujun rannas ja keda ma näen? Üks
tuttav poiss valgete kõrvaklappidega loobib merre kivisid. Kas see
võib olla Andrea? Mõtlesin korra. Läheks nimelt välja ja küsiks,
kuidas siis selg elab? Aga ei.. eelistasin pigem vältida..
10.11.14
Kui
kassid on läinud, hiirtel pidu.
Täna
oli otsustav päev, mil ütlesin Andreale, et ei taha praegu suhet.
Olen Tenerifel endas kindlaks saanud, et ei taha mitte mingit suhet
siin praegu.. Vaid tahan olla iseendaga, end tundma õppida ja
inimesi lihtsalt kohata. Nt nagu minu sõber Yeray, keda kohtasin nt.
Täna. ON tunda väikest sümpaatiat... me räägime, kuid ei
kontakteeru liigselt.. ja nii ongi....
Oh,
enne meie kohtumist ma narveerisin korralikult. Mida öelda, kuidas?
Viimased minutid hisp. Keele tunnis olid minu jaoks väga rasked.
(Andrea pidi mulle vastu tulema), mida tegelikult ei toimunud. Ta
läks Davidiga ujuma, kuid kui mina juba ranna poole liikusin, tuli
ikka kooli juurde. Saime kokku.. Oli tunda külma jäiset kohtumist.
Algul mõtlesin, hmmm.. miks ta Davidi kaasa vedas, sest mõttes
kujutasin ette, et oleme kahekesi ja räägime kohe oma jutud ära.
Aga hiljem mõtlesin, et vb ongi sissejuhatuseks hea kui
icebreakeriks David on. Kui David söömise lõpetas ja me ranna
poole liikuma hakkasime, küsis Andrea minult: „Our relationship is
in a hard point yes?“ Everything is all right?“ . Eem..“ We
have to talk.“, ütlesin mina. „I guess, it will be little bit
longer convercation.“ Kui ta tahtis, et ma kohe talle kõik ära
räägiksin ütlesin: „It`s a private one“. Ma ei tahtnud Davidi
sellesse kaasata. Muidugi Andrea ütles, et teine jalutaks kaugemale,
kuid hiljem jätsime temaga hüvasti. Ma tahtisn istuda, et
rahuneda....Aga ei me läksime katuse alla, sest vihma hakkas sadama
ja mingi külm hoovus tuli kusagilt. Nagu filmis.. ha?
Ja
siis ma laususin need tähtsad sõnad: „I don`t wand any kind of
relationship right now..“ I mean, I like you and there is nothing
to do with you“... JA kõik karjus minus....AGA MA VAJAN AEGA
ENDALE!!!
Minu
üllatuseks oli Andrea väga mõistlik ja rahulik. Hiljem sain teada,
et selle seljavalu mõtles ta lihtsalt välja. Selles osas ma natuke
isegi pettusin. Miks mitte ausalt rääkida nii kuis on, oleks mul
ka kergem olnud..Aga me mõlemad tundsime eelmise nädala suhtes
nõelravi, seega nii pidigi minema.
Peale
seda läksin ujuma.. Uhh.. kui õnne täis ma olin!!! Andrea ootas
mind.. hmm.. huvitav.. Peale seda oli isegi veidi imelik temaga olla,
kogemata võtsime käest kinni ja ta tahtis veel musi anda. Aa..
muidugi lõpus hakkas ta tooma minu halbu külgi ette, et ikka polnud
nii maaliline, ahha.. ja siis veel, hakkasime otsima mingit kolmandat
põhjust, miks ma ikkagi tegin sellele lõpu...
Nädalakene
perega 20-28.november
Istun
nr.60 bussis ja sõidan lennujaama poole. Südames on ärevus...Paari
tunni pärast on minu pere juba siin. Oh ei tea, kuidas neil tuju on
ja milliseks meie nädal kujuneb, kuid loodan parimat.
Mul
on isegi silt valmistatud, et nad mind kohe märkaksid.
Lennujaama
saabusin oodatumast varem, seega otsustasin Annale õhupalli täis
puhkuda ja lihtsalt oodata ja kuna lend veel hilines, siis läksin
võtsin endale ühe SUURE kohvi. Tõesti, lennujaam on vist ainus
koht, kust sain suurt Lattet- meie mõiste lattet. Muidu on siin kõik
väikestes klaasikestes või tassikestes.
Ootan
jälle terminali ees. Minus pesitses veel üks küsimus, et kas olen
ikka õiges kohas? Olin Arrival 1 juures, kuid seal oli ka Arrival 2.
Siin, kus mina seisin, inimesi peaaegu ei olnud, aga lennud ju
koguaeg saabusid. Kui Helsinki lennuk oli juba 10 min. Maandunud,
otsustasin küsida. Nagu võis oletada, ma olen suutnud täitsa
valesse kohta seisma jääda. Good job, Maria! Jooksin A2 juurde.
Siin oli juba palju rohkem inimesi ja kõik tulid välja. Ootajana
tekkis selline tunne, justkui mingi inimesed lastakse kuskilt
kinnipidamisasutusest kinni, või teise planeedi rahvas saabus. Tuleb
seista klaasi taga aga rääkida ei või. Et justkui need on veel
teiselpool piiri.
Ja
juba nad tulevad. Marek, Anna ja Emme. Anna on nii suureks kasvanud.
Väike hambutu, aga nii pikk. Uskumatu, mul tungisid vägisi pisarad
silma. Emme oli nii armas. Tegi endale uue moeka soengu. Marek
kallistas mind armsasti. Andsin neile sildi ja õhupalli üle ja
jäime autot ootama.
Autoks
on meil Mercedes Benz, kuigi algselt tellisime Wolkwagen Polo. Mis
võiks veel paremini olla? Auto oli väga pisike. Marekil mahtusid
vaevu jalad autosse ära:). Aa.. ja mis veel. See on automaatkastiga,
kuigi tahtsime manuaali. Aga lõpp- kokkuvõttes on isegi parem, sest
meid ootasid ees suured seiklused mägedes, millest me veel teadlikud
ei olnudki...
Usun,
et üks pingelooja oligi sõitmine. Mulle tundub, et Marekile oli see
raskeks ettevõtmiseks, aga ta sai sellega ilusti hakkama. Õppisin
teda enam tundma ja avastasin tema huvitavad vaatepunktid elule.
Temas on hirme ja ebakindust ning ta eelistab pigem põgeneda kui
katsetada ja neile vastu astuda...
Hotell
oli jaotatud erinevateks väikesteks majakesteks, kus olid toad. Suur
tuba, rõdu, magamistuba ja kööginurgake. Põhimõtteliselt kõik
võimalused puhkamiseks ja isemajandamiseks. Kuna hinna sees oli
ainult hommikusöög, siis oli see heaks võimaluseks ise toitu
valmistada. Ja miks ka mitte? Iga kompleksi keskel oli platsike ja
keskel bassein või mänguplats. Mida veel on õnneks vaja?
Otsustasime, et jään ka ööseks.
Uskumatu,
aga õhtuks tuli mul suur peavalu. Jah, ma sõin hommikust ja siis
jõin kohvi. Kell oli juba 4, aga ma pole veel söönudki.
Asjad
lahti pakitud, sõitsime Faro juurde. See on siis Mas Palomase lõpus
või alguses, kuidas nüüd võtta, olev majakas. Jalutasime mööda
rannaäärt ning läksime sööma.
Oh,
milline turistikas on see Mas Palomas ikka...aga palju pakkumisi on
ka.
Öö
oli külm ja äikesetormine. Lasteaed on tormitõttu isegi suletud.
Oligi õige päev end vabaks võtta. Meil oli Annaga üks tekk kahe
peale ja olime peaaegu külmumas. Järgmisel hommikul oli mul hääl
isegi veidi ära...
Spontaanne
Puerto Magon
Järgmisel
päeval pidime minema randa, aga Marek otsustas hoopis minna Puerto
Ricosse ja Puerto Magoni... Jäägu nii. Puerto Magonis pidi olema
„Väike veneetsia“ . Jõudsime sinna otsisime parkla jätsime
auto ja väljusime. Parkimise peale kulus üldiselt palju aega ja
raha. Üldiselt oli parkla tasuline.
Sadamalinnake
oli armas ja lilleline, kuid veidi külm, tuuline ja kohati
sademetes. See nädalavahetus pidigi kõige hullem olema
pühapäevaks..
Magon
külastatud suundusime Mas Palomasesse. Mina sain ööbida terve
nädala tasuta hotellis. Jee!!!:) Aitäh elu, mis võiks veel
paremini olla. Algselt mõtlesin, et lähen mingitel päevadel tööle,
aga lõpuks kui Montse ka veel mitu korda mainis, et ma ei tööta
siin, vaid olen vabatahtlik. Ja see on ju minu pere. Nii ma siis
pühendasin terve nädala neile:)
Väike pildiograafia ütleb ehk rohkem kui sõnad!:)
Väike pildiograafia ütleb ehk rohkem kui sõnad!:)
Kui
me käisime Roke el Nubles kõik koos siis valdas mind rõõmutunne.
See on vist esimene päris tegevus, mida teeme koos „perega.“
Marek, Anna, emme ja mina. Tänu sellele saan suhelda oma perega,
tegutseda, õppida neid tundma. Näiteks nende aktiivsus,
seiklushimu, käitumine keerukates olukordades ja kõige tähtsam-
KOOSOLMINE. Kas seda nimetataksegi kvaliteetajaks? Oh, ma vajan
kellegagi rääkida sellest. Aga kellega? Keda ma torgin sel teemal?
Kes tahaks minuga suhelda kui psühholoog ja kuulata minu mõtteid?
Ehk tuleb see inimene veel minu ellu.. või juba on ta olemas,
lihtsalt me pole valmis veel rääkima?
Igastahes
tundsin, et koostegevuse mälestus on mul kuskil
lapsepõlvemälestustes. Mina soovin, et minu peres oleks palju
ühiseid ettevõtmisi ja koostegemisi. Et minu laste ja minu ning
mehe suhted oleksid avatud, usalduse ja armastusega põimitud ja
siirad. Tahan ehtsust ja ausust. Tahan, et need tegevused mööduksid
rõõmu ja kerguse tunde all.
„Minu
pere nädal“ õpetas mulle, et õnn on alati minuga ja eriti
õnnelik on see, kellega see õnn kaasas käib ning kes seda märkab.
Minu pere, minule kallid inimesed, tulid..tulid hoolimata
kilometraažist. Hoolimata ajast ja hoolimata rahast..Sest Gran
Canaria on päris kallis lõbu. Tulid minu juurde. Et näha mind. Ja
see ongi see, mis õnneks vaja.
Minu kallid inimesed, kellega saan
tunda end vabalt ja saan end vabalt väljendada nii nagu ma olen, tulid, et olla minuga...
Olgu ma siis vihane, kurb, pettunud, rõõmujoovastuses, aga nad
mõistavad mind. Meie eluaastate vahe on küll pikk, kuid niidid, mis
meid seovad on tugevad. Esineb palju vastuolusid. Muidugi, sest elu
ajastus on erinev. Ma olen siiski 20 aastat hilisemas maailamas.
Lõpuni ei saa ma mõista oma ema ja tema vastupidiselt mind, sest
meil on erinev maailm. Kuid sellest hoolimata, saame olla
teineteisele toeks ja jagada armastust.
Ema
ma olen õnnelik, et sain veeta sinuga koos nädala ja Marekiga ning
muidugi oma armsa õe Annaga. Mis saaks veel olla paremini kui
tähistada 2 sünnipäeva oma kallimate inimestega. Olgu nad siis
emotsionaalsed. Kurbuse ja rõõmupisaratega.
Ju
ma siis pidin nii kaugele minema selleks, et aru saada, mis elus on
tähtis. Inimsuhted ja pere. Nagu emme õpetlik jutt oli. mis on
tähtsam? Kas töö ja raha sissetulek ja eneseteostus, igapäevane
rügamine „laste parema tuleviku nimel“? Või vaadata oma lapsi
kasvamas, rääkida nendega? Reisida? Jagada maailmavaateid ja
tegutseda koos?
Täna
formuleerisin ühe oma põhilise tulevikusoovi:
Tahan
oma ellu veel rohkem SIIRUST, ARMASTUST, USALDUST! Aitäh, mis saaks
veel olla paremini? Mida on tarvis, et õpiksin ennast rohkem
usaldama?
Aitäh,
mis saaks veel paremini olla? Kuidas küll olen am saanud olla nii
õnnelik, et sain isegi siin oma perega aega veeta.