Sujuvalt kevadesse " Feliz Pascua!"

Aitäh sulle, Reelika, kes sa mulle südamele panid, et mõned kuud on justkui vahele jäänud.
Tõesti, nii on. Jaanuarist pole minust kuulda olnud. Fakt on see, et toimunud on vägaväga palju uut, toredat, avastamisrohket. Isegi uudised kodumaalt üllatavad mind. Kes ootab last, kes on kolinud ja kes teeb EVSi...Muutuseid on igas sekundis, igas murdsekundis...
Alustame siis lõpust?

Täna oli esimene tööpäev lasteaias pärast lihavõtte- eelset vaheaega vms. Nad kutsuvad seda "Semana Santaks". Noo ja muidugi muutsime vahepeal kellaaega, mille tõttu üks tund on vähemaks jäänud. Pean ausalt ütlema, et see aasta on vist esimene kord minu elus kui ma kellakeeramise vahet väga ei märganud.
Põnevam osa aga nüüd. Mida me tegime vabal nädalal? Niisiis.. olles reedel lapsed seemnepottidega koju saatnud. Hakkasime pakkima oma asju eelseisvaks "ISLATRIPIKS".

***************************************
Seemnepott- Iga laps pistis kasvama oma potikesse rukkiseemned, mille põhimõtte on seemnete eest hoolt kanda kuni sealt kasvab rukkivili.. Noo ja pärast, ehk vanematega see jahuks mölderdada ning siis üks leivapäts meisterdada? See on muidugi ideaal, aga kui rukkini jõuab on ka hea;). Seda võib võrrelda meie munadepüha muru kasvatamisega...
******************************

Meie ISLATRIPI juurde. Mina, minu toakaaslased, Rikki & Kasia ja Karmen veetsime ühe maravilloso nädala avastades kahte Kanaari saart- Fuerteventura ja Lanzarote.

Püüan rohkem jutustada piltidega ning kirjutada nii vähe kui võimalik.

Fuerteventura: 28-31.märts.




Fakt: Kui Hawai on parim paik surfamiseks kogu maailmas, siis Fuerteventura on esimesel kohal kogu Euroopas. Ja tõsi.. 49km pikkused ja peaaegu, et ühegi inimhingeta hiigelrannad ei jää
märkamata kellegil!!!


Saare keskosa on täis vulkaanilist kuiva maastikut.. Uhh.. kas siin elab ka üldse keegi?

Saabudes ootas meid juba Karmen, kuna tema oli tulnud varasema laevaga.. Ta oli veidi juba linna peal uudistanud ning me läksime koos lõunatama. Sõime ühes Spaniard cafeterias. Ikka vanad Papas arrugadas con mojo. Meie keeli mundris ahjukartul ühe hästi maitsva punase paprikakastmega.. Ahha.. seal kohvikus oli üks hästi konfliktne mees, kes sõimas kõiki turiste natsistidest sakslasteks..Ohh.. vaene Rikki..



Muidugi kohustuslik ranna- ja ujumiaeg!!!


Mida oli kõik päevad

1. öö magasime selles majakeses.. peaaegu, et rannal magamiskottides...Maagiline öö rannal. Oliivid Sangria & Tartitas de Arroz. Öeldi, et on tarvis rannaööbimise luba, aga vaatamata, et me olime üsna avalikus ja inimrohkes kohas, ei tulnud keegi meid häirima ega tundnud huvi.

2. päev Peale pikka hommikust päevitust, tahtis Kasia veeta järgneva öö kuskil ööbimispaigas.. Nii me siis otsustasime kuskil Cafeterias leida netti ja ööbimiskohti.. Ei pidanudki kaua otsima kui küsisime esimese ettejuhtuva hotelli administraatiorilt palju on üks öö.. Oli 52 eurot.. ehksiis 4ks teha, polegi väga palju .... JÄIME!!

Sõime õhtust ühes kesklinna toidukohas, kus meile pakuti õhtu lõpus tasuta chupitosid, ehk rummišotte- need šotid on ikka päris hiiglaslikud, ha? Aga ronmiel on maitsev!

3:päev Sõitsime juba varahommikul 6.20 bussiga Corralejosse ehk põhja; jalutasime mööda linna ning lesisime rannal; et oodata meie praami saabumist; mis pidi meid teisele Saarele sõidutama:::

To be continued...

FELIZ AÑO NUEVO!!!! 20152015201520152015

FELIZ AÑO NUEVO!!!! 20152015201520152015

Selle aasta viimane päev, ha? Teen enda peas väikese kokkuvõtte. See aasta on olnud imeline... Tõesti, imeline. 2014. veebruar avastasin Kreet Rosina läbi „ Access barsi“ ja sellest hetkest peale jõudsin Kanaaridele. Kas tegu on nüüd access barsiga? Tahan uskuda küll, sest tõesti, mu elu on muutunud ja muutunud paremuse suunas. Ühesõnaga olen ma selle elatud aasta eest tänulik. Ülimalt tänulik, mida on tarvis, et 2015 tuleks veel parem? Aitäh, mis on veel võimalik?

Parasjagu tegin Anettiga skaibikõnet, kui korraga kirjutab: I`ll be at home in 15min. Are you at home?“ Woouu.. tegelt ka? Kodu on üliülisegamini, sest kõik eilsed plaanitud koristused lükkusid viimase päeva peale.. All right.. Yep olen kodus.. Lõpetasin kõne Anettiga.. Minu armas korterikaaslane saabus kell 12 päeval, arvasin, et ta tuleb, kell 15.00. Noo... missiis ikka..

Õnneks oli ta väsinud ja ma ütlesin talle, et ta võib rahumeeli magama minna. Ise alustasin „KORISTUSŠhowga“:). Nii ma siis koristasin, kokkasin, koristasin, käisin poes, plaanisin õhtuks kokata ühe maitsva salati ja teha Papas Arrugadas con mojo, sest Kasiale meeldib, kuidas ma seda valmistan.. Avv.. kui armas, aitäh, sulle Kasia!;)

Panin kartulid tulele ja tegin meile romantilise laua.. kahjuks ühtegi pilti sellest pole..Aga see- eest on tunne. Ja tunne on imeline. Panin ka veinikese, nii igaks juhuks. Veini jõin muidugi ise..

Vahepeal jõudsin pesemas käia ja Diegoga veidi juttu puhuda, telefonitsi.. Nimelt oli tema täna täitsa üksinda, nii ma siis ütlesingi talle, et kui Las Pamasesse jõuame, anname talle teada.

Tegime siis oma romantilise õhtusöögi, helistasin oma kallile isale ja pakkisin 12 viinamarja, Kasiale endale ja enda „Amigo Espacialile“- Giuseppe. Pole ammu olnud aega, kus ma tahaks inimest näha ja igatsen nii meeletult, et olen jälle valmis justkui järgi jooksma.. Ja nii see on. Giuseppe meeldib mulle. Ma ei tea, mis on temas nii mõjukat. Isegi kui ta suudleb, siis see on NII kurdaima võluv, et tunnen justkui kaotaksin mõistuse.. Justkui oleksin purjus alkoholita.... Mul pole ammu seda tunnet olnud.

Kell u. 21:45. Eestis on varsti juba uus aasta. Eesti kaart sees ja ootusärevus, millal saab head uut soovida.

Kõnnime mööda Las Canterast... Uskumatu- rannaäär on inimtühi, kuidas see võimalik on???

Ja juba tuleb esimene kõne. Anett, koos paljude inimestega... Oh, mul tuli justkui pisar... Kui kaunis! Korraga igatsesin neid meeletult!!! Nad olid korraga nii lähedal ja samas niivõrd kaugel...oh, kui õnnis on elu. Messisin ka issile, kuid leppisime kokku, et helistan talle meie 00:00i ajal.

Helistasin ka Diegole, et oleme juba siin. Lubas varsti tulla..

Jalutasime, et Giuseppele viinamarjad üle anda- loe viinamarjad- excuse;). Et teda näha. See oli armas kohtumine, sest nägin teda väljas.. oh kui ilus ta ikka on, no tõesti. Ja ta oli armas. Tal olid küll kliendid, kuid vaatamata sellele, ta suhtles minuga, isegi suudles huultele, kõlab justkui 16. aastane armunud plikake, kohtab enda iidolit.. Nojjaa... Andsin talle üle viinamarjad, ta oli õnnelik, palus, et pärast läbi tuleksime. Me tulimegi, jäätist ostma, aga siis ma ju nägin, et terve kohvik on meeletult täis ja ta on täielikus töötuhinas.

Lõpuks tuli ka Diego, Kasia nägi ka teda. Tundsin, et mul on palju sõpru... kuidas see küll nüüd nii kiiresti juhtus. Jäin siin üksinda ja juba kleepuvad siin. Diegoga oli vahva. Kasia otsustas minna kella 1se bussiga, nii me jäimegi Digsiga kahekesi.

„Vamos a tomar algo?“ Noo.. nagu ikka.. „Hoy es una fiesta, que no?“ Nii me siis istusime, plaza de Pilaril, mina jõin mojitot ja tema õllet, sest ta hääl oli ära ja kurk valus... see pidavat ravima... huvitav loogika... Meil juuakse miskit teravat ja soojendavat. Jajaa.. tegelikult mõte on õige, tõesti kuum tume õlle aitab kurguvalu ja köha korral. Aga jäiselt külm õlle? Kas ikka aitab? Nii ma siis lahendasin ühe mojito ja ka teise.. Sel ajal püüdsime me meeletult omavahel rääkida üle pagutavate noorte ja vanemate inimeste, kes nautisid pätipaukude kõva plaginat platsil. Vot see on tõesti minule harjumatu. Miks lasta neid lärmakaid pätipauke? Huvitav vaatepunkt, või kus on siin ilu?

Õhtusse mahtus ka mõnus tantsuvihtumine platsil ja „Plaza de la Musica klubikestes“. Ja Diego tantsib tõsiselt hästi ning karismaga. Ta on hea tantsija ja inimesed vaatasid meid ikka ammulisui. Selline energia ja selline mees. Tõsiselt nauditav oli... Gracias, Diego! Mis veel oleks võimalik? Tahaks teada, kas Giuseppe on ka selline tantsulõvi?;P Hmm.. hea küsimus;)

Kell on 5 ja juba tunnen und, mõtlesin minna varajase bussiga, aga noo.. ei jõua oodata. Digs hakkas otsima oma telfist tuttavate taksojuhtide numbreid ja neile helistama, sest Las Arenasest võtta takso oli 25 eurtsi. No tõesti? Pigem lähen jala:). No seda küll mitte, aga noo liig on maksta nii suur summa. Diego pakkus ka enda kohta, aga ei, ma ikka ütlesin, et tahan oma voodit ja kõike muud...

Tutvused ei andnud ka lootust. Jose, hombre, ei võtnud toru, ju vist palju tööd. Ja teise sõbrad ei tahtnud 15 või 10 eurtsiga sõidutada. Olin peaaegu lootust kaotamas, siiski esitasin küsimuse, mis on veel võimalik?

Ütlesin Digsile, olks, ma tulen siis sinu poole.. Ja olime juba bussi ootamas kui korraga, näen, et ta räägib telfiga. Jaa.. tuled siia? Noo väga hea... Ja paneb veel püksirihma kinni. Nimelt ta käis vahepeal pissil:)

Siis tulid head uudised. Digs oli nii elevil ja ütles, et Jose on nõus 15 eurtsiga mind viima milline õnn.

Lõpuks maksin 10. eurot. Aitäh, aastavahetus oli tõesti hea. Mis saab veel paremini olla minu elus? 

3.jaanuar

Tuleb Rikki... Elevus, milline ta on ja kuidas käitub? Kas sama nagu Linda või erinev?

u. 21:45 mina, Kasia ja Anni Rikki lennukit ootamas... ootasime kaua. Tegelikult pidi Rikki tulema varem, aga ta lend oli hiljaks jäämas.

Rikki on nii armas, nagu päike!:)

4. jaanuar

Mario, üks muusik? Kohtusime bussipeatuses kui läksin Las Palmasesse jah.. See oli justkui... Eem tüdruk sinu kotilukk on lahti? Ah... como siempre,... Ja siis sealt see tuligi. Vives aqui? Si, soy voluntaria..Aga..temast oli väga raske aru saada. Mõnusa saare aktsendiga. Saime siis temaga tuttavaks ja ta hakkas mulle watsappima hiljem. Üks bändi poiss on. Bändi nimi on „Crush“ ja pidavat olema hästi kuulus siin;)

5.jaanuar.

Taevas on puhas ning sügavsinine. Täna on siis „Tres Reies Magos“ eelne õhtu. Õhtul on suur- suur pidu. Siinsete inimeste jaoks on see isegi püham kui jõulud... jamh.

Päeva poole läksime Kasia ja Rikkiga San Telmosse, et teha talle bussikaart. Kõik läks hästi. Ostsin endale isegi Veguetast ühe kohvijoogikese..mmm... kui maitsev!;)Nii kaua ma siis vastu pidasim. Aga pigem ma ostan kohvi kui midagi muud paljupalju magusat.

Oma teise päeva poole veetsime aga rannas. Täna tundsin end natuke segaduses.

Algul kirjutas Andrea, küsis, mis me õhtul teeme, kas lähme Veguetasse peole? Ütlesin, et pole kindel.. Ok.. peale seda ta enam minuga nüüd ei suhtle.. Teine kord otsustas mind oma hingest välja jätta. Jäägu siis nii... Giuseppe küsis samuti minu plaanide kohta, kuid tema ise töötab, nagu ikka. Fiesta ja tema tööl. Ka minu uus sõber Mario tegi ettepaneku tulla temaga Veguetasse.. Noo.. selle üle peab veel mõtlema... Ja tagtipuks kirjutas ka Oliver. Tegelikult on see üsna huvitav. Oliver kirjutab mulle veel kõik see aeg, vaatamata sellele, et olen talle nii palju eitavalt vastanud. Aga lihtsalt nii on, et ei tõmba.. no ei tõmba üldse selle inimese poole... Tee, mis tahad

Kuid sel hetkel tundsin ma end segaselt. Kust läheb piir sõpruse ja millegi enama vahel? Või, mida õigemini ootavad need noormehed. Kes mulle tõesti südamesse on pugenud, on Giuseppe. Digs on lihtsalt väga armas ja tore sõber. Teised aga.. jah jäägu sõpradeks. Ma ei saa neile midagi enamat väljastada. Miks ometi on minus tunne, et peaksin neile mikit enamat pakkuma?

Bueno, õhtul läksin Marioga välja.. Võtsime ühed joogid siinsamas Arucase barikeses, kust ma olen mööda kõndinud ja vahepeal live musa kuulnud. Täna seda polnud. Aga mis oli RAHVAMASS igal pool tänavatel. Palju lapsi ja vanemaid, ma isegi ei tadnud, et siin NII mustmiljon inimesi elab. Tõsi... kõik nad tulid vaatama kolme kuninga rongkäiku. Niisiis.. Balthasar ja vee kakas (ei mäleta hetkel nende nime). Tulevad kaamlite seljas ning viskavad lastele kommi. Balthasar on laste lemmik ja sageli pruunlane.. Noo.. vähemalt lastel on tolereerimist;) .

Mariost siis. Ta on armas ja tore poiss ning talle meeldib väga oma tegemistest ja eriti oma bändist rääkida. Ta on endast ülimalt sissevõetud. Ohjah.. kuidagi imelik oli temaga. Isegi kui ta küsis mult, et räägiksin endast, siis nagu ei osanudki miskit rääkida, vb seepärast, et tunnetasin, et ta tegelikult ei kuula ju mind.

Joogid lõppenud, läksime veidi jalutuskäiku tegema. Ja nüüd sealt need „Kolm Kuningat tulevadki.. Huhh.. kui palju kära ja müra... Tahtsin minagi näha. „You are like a child“ ütles mu sõber mulle. Muidugi, vastasin ma. Ma tahan ju näha seda imelist sündmust. Teie jaoks on see iga- aastane. Minule aga seni tundmata ja nägemata. Muidugi tahan ma näha, mis toimub.

Hiljem küsis Mario, et meie esimese kohtumise kohta. Tema sõnul, hakkas ta minuga rääkima,kuna tema olevat mulle meeldinud.. Ohjah.. ja ühesõnaga küsis ta mult otsa, kas ta meeldib mulle? Sest suvaliselt ta inimestega rääkima ei hakka. Ina seepeale vastasin, et muidugi olen ma õnnelik, et mul on muusikust sõber, aga seejärel mainisin elegantselt oma „special amigot“ ja ütlesin, et hoiaksin me sõbrasuhteid.. Noo ja siis tuli. Sa vist tahad minna ja?... Minu sees oli ja... aga olin viisakas ning ootasin kuni tema leiab transpordi, et koju minna...

Hilisõhtu veetsime Rikkiga mingit filmi vaadates ja läksime varakult magama...

Tahan kasvatada oma vaimu

6. jaanuar

Dia de „Tres Reies“ . Täna on see päev, kus kogu pere hommikustab koos üht hiiglamasuurt vahukooresaiapõhist torti ning kellegi torditükist võib leida mündikese.. Õnne kogu aastaks. Jeii!!:)

Lapsed saavad kindlasti vähemalt kolm kingitust ning üleüldse see on miskit perelist. Meie jaoks oli see justkui üks teine vaba päev. Ausalt öeldes tundin ma juba, et tahan midagi teha. Tööle minna või asjalik olla? Noo.. tõesti, :) Kaua võib... oleme pea kolm nädalat lihtsalt logelenu.. Oleks vaja juba kohustusi täita.... Aa miks ma istun? Teisalt on mul võimalus ise ju minna;)

Läksime Rikki ja Kasiaga jälle Las Palmasesse.. Ja mis me seal tegime? Emh... logelesime rannas ja sõime jäätist.. jälle.... Vist oli nii ha?

7.01.2015

Lõpp FIESTAL selleks kuuks..

Küsisin endalt, et mida ma teen kui minu projekt läbi saab. See on veider, kuid hakkasin mõtlema palju kaugele tulevikule. Nägin ilmutust oma tulevasest kodus.Minu ette manas end pildike hubasest puumajast, metsas. Tundsin seda värvilist ja õnne täis energiat, mis tuleb viimasel ajal mu rinnust üsna tihti... Armastus ehk? Liiga palju emotsioone ning ma ei tea, kuidas neid ohjes hoida.

Hästi, hetkel on teada see, et aastal 2016 tahan lõpetada TÜ Viljandi kultuuriakadeemia. Selleks, pean sügisel usinasti kätte haarama seminaritöö toimetused ning mõtlema juba lõputööle. Kuidas saaks need kaks teemat ühildada?

Mida on tarvis, et leiaksin enda jaoks perfektse seminari- ja lõputöö teemad?

Praegu käib Eestis suur Waldorftuhin. Rosma koolil tahetakse Põlva valla toetus ära võtta. Maailmas toimuvad üleüldse veidrad asjad. Võib- olla saan just seoses Waldorfiga tõstatada probleemi, mis on tõesti probleem?

Vaatame, veel on aega mõelda sel teemal. Ehksiis lõpetan 2016 juunis kooli ning mis siis? Siis tahan minna tõelisele eneseavastuse retkele. Ei tea, kas Indiasse või Ladina- Ameerikasse. Võib- olla vaadata odavamaid hindu. Minna Indiasse ning sealt edasi Ladina- Ameerikasse või vastupidi. Tahan leida end ja enda hinge. Tahan õppida end ja maailma tingimusteta armastama, tahan olla maailmavalgus ning saaadaaa VALGUSTUNUKS, just täpselt, leida endas oma valgus. Vabaneda maailma himudest, sõltuvustest jne.

Tahan olla ausalt MINA ISE, kartmata kellegi hinnanguid, eriti oma vanemate ning järgida enda tõekspidamisi. Tahan lugeda läbi piibli, jah tõesti, tahan.

Võib-olla küsida isalt, et ta saadaks mulle eesti keelse piibli? Ja siis minna ühel nädalavahetuseks kevade paiku dunidesse ning veeta endaga üks nädalavahetus? See oleks vajalik, aga ma ei tea, kas olen valmis.. Vaat asi on selles, et tunnen, justkui peaksin enda omadele koguaeg tõestama, et elan ja järgin nende tõekspidamisi.. kuid ei.. ma ei taha enam olla nende energiast mõjutatud. Saadan oma vanemate energia neile tagasi. Kõik, mis seda takistab Pod Poc.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Hetekseis Granieris- minu hetke blogimiskohvikus... üks kuum paarike istub üle minu laua ning mees on itaallane...Olen vist tõesti nendest ümbritsetud:) 

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 Martes (20.01.2015)

Kuidas on ikkagi nii võimalik, et üks nädalavahetus võib minna linnnulennukiirusel ja muuta nii palju asju. Ka ühes päevas, võib olla lihtsalt nii-nii palju asju!:) Uskumatu!

Enne räägime argielust. Jaanuar on siis waldorfis „Kolme kuninga kuu“, ehksiis valmistame lastega binokleid ja kroone. Lõpuks saavad nad võtta enesele koju, kui kingituse. Viimasel päeval. Lasteaias on väga rahulik. Täna oli ainult 7 last ja tõesti kui meie Galo puudub on energia kohe teine.

Eile sõime isegi hommikust väljas. Hommikuti on jõhkramalt külm ja vihmane. Meenutab natuke novembri algust Eestis. Lõuna paiku tuli päike välja.. Ja meie kasutasime kiiresti hetke ja sõime hommikust väljas. Väike lauake. Pisid istuvad ilusti ja vaikselt. Oodates. Mina tegin ka infusioni. Infusion on siis tee ilma teeinita. Noo pmtslt nagu meil piparmünt ja muud taimeteed. Eilne oli sidruni, kaneeli ja meega. Täna tegin aga apelsini koorega, kaneeli ja meega. Huvitav kui lihtsalt saab teha imemaitsva tee. Meie hommikusöök oli vahva ja spontaanne. Muidugi jätsime igapäevase kätepesu ja laulud „Tere hommikust“ ära. Mhm.. siinkohal mõtlen, et noovot.. miks seda nüüd siis vajalik pole. Ma sain tegelikult aru, et lihtsat minekuga oleks me rikkunud kogu energia, mis juba meie ümber valitses. Ohh... dilemmadilemma. Loodame, et seekord olid laste käed puhtad!;)

Täna sõime aga „Gofio&Galletas“. Minu lemmik. Okei.. küpsiseid ma küll ei söö, aga mis võib olla veel parem kui see Gofio koos riisipiimaga. See kreemjas maitse, mis lausa sulab suus. Tegelikult see muidugi oleneb valmistamisest. Iga kord on erinev Ja on nii-nii kõhtu täitev!;)...mmmmnämma...

Viernes  (18.01.2015)

Lastaias oli väga rahulik. Meil oli vist 6 last ja käisime mägedes matkamas. Loodus oli väga kaunis ja ilm soe! Kuidas saaks veel paremini? Matk oli meil vägaväga armas ja nauditav;).

Töö lõpu poole, ehk lõunpaiku tõmbas taevas mustaks ja vihma kallas kuni õhtuni välja. Diego helistas vahepeal, et peab käima poes ja veel miskit tegema. Peab oma õetütrele kingi ostma jõuludeks- HelloKitty padja. Kui mitte täna, sis homme otsib seda mööda poode taga;). Leppisime kokku, et tuleb mulle umbes 21:30 järgi.

Minu seiklusliku õhtu väljavõtted!

Diegs on maja ees, väljun välisuksest kui juba kuulen „Marria!!!“, vau ja seal ta juba naeratab valges Fiatis. Ok..ta ise väidab, etsee on sinine. Võimalik. Kuskilt kumab läbi ka sinist, aga ühesõnaga, sõitsime siis tema juurde. Jõudsime umbes 10ne ajal. Ta elab escaleritases, suured kõrged korterhooned. Kodu on tal kaunis ja muidugi õigele härrasmehele omane. Veidikene segamini ka. Ta ise põhjendas seda sellega: „Olen loov natuur.No, mis sa arvad Maria, et Kurt Cubain või Rolling Stones`i laulja, kas nende kodus valitses kord ja vaikus?“ „Ma lihtsalt ei saa teisiti.“ Selline on minu loomus.

Diego näitas mulle oma disainitud riideid, nimelt on tal siis „Oma Mood“ riideid kaunistada. Ta tuunib oma riideid ja disainib neid erinevalt. Ja muuseas väga huvitavalt. Kas laseb miskit ümberõmmelda või paneb külge mõne(d) nööbid. Kindlasti oma tuunitud riietele, lisab ta oma väljamõeldud logo- „SHARKPOINT“ , seda kaunistab veel kolmnurk ja ring ning üks haikala. Hea nišš. Ma ei teadnudki, et tal on see niivõrd välja mõeldud. Äriidee missugune juba olemas. Kahju on ainult sellest, et ta ei usu oma mõttesse siin ja arvab, et siin see ei läheks väga tööle.. Aga kus siis?Peaks teda rohkem ehk julgustama, sest talle ju meeldib see.

Sain veel ühe fakti teada. Nimelt pole Diegs erialalt inžener. Ta on õppinud agrokultuuri, mis on üks osa Steinerist, aga jah. Ühesõnaga ainult tema töö on seotud nende päikesepaneelibatareide müümisega. Siin on ju see väga tõhus ning tema energiaga on see võimalik.

Pärast mõnitunnilist moedemonstratsiooni asusime kokkamise alale. Jah, expectacions, expectacions, Maria. Arvasid, et sind ootab üks küünaldega õhtusöök, kuid tegelikult oli natuke sassis köök ja terve virn pesemata nõusid. Alustasime siis, kell 23: midagi kokkamist. Söögiks oli riis ja salat. Riis oli suvikõrvitsaga ja spinatiga. Mina valmistasin salati.

Diego on väga huvitav inimene. Ta on nagu tõeline itaallane. Üliemotsionaalne, mis ta ise ka mainis. Valjuhäälne, palju emotsioone, avatud. Kuskil tundsin, et meie energiad põrkusid, samas kuskil olid nad nii sobilikud.

Õhtusöögi pakkumisel oli ka 2 veini. Punane enne sööki ja valge pärast.. jamh..siis ma mainisid Diegsile, et loodan täna öösel ikka koju saada, kuid ta ütles seepeale, et hmm... ma arvasin, et sa ikka jääd siia. Võid ikka jääda.. Aga ma jäin endale kindlaks.

Rääkisime ka suhetest. Diego ei taha endale hetkel kedagi kõrvale, kuna tema versioon on see, et inimesed tahavad teisi muuta.. Alati muuta nii, nagu nad neid näha tavad, mitte sellistena nagu nad on... Väga huvitav vaatepunkt.

Õhtusöök oli maitsev, pärast aga jõime veini aj juba oli kell, kas mitte 2 öösel. Diegs pani musa käima. Varsti vaatasime telekat. Mina ikka mainisin, et tahaks millalgi koju saada. No siis ta ütles, et peab veidi veel olema, et vein välja läheks... 

Ahjaa.... kingitus..

Siis ma sain enda originaalse ja unikaalse kingi... Selleks oli La Palmalt isekootud armas mütsike, kus oli juba „Sharkpointi“ logo. Juurde andis mulle nööbi ning ütles, et ma selle lilla niidiga külge õmbleks, kuna tal lihtsalt ei jäänud selleks aega. Niidi andis ka mulle;). Nii- et nüüd on mul väga ERILINE müts ja sellise logoga müts on ainult üks siin ilmas... Tänasest kaks!;) Aitäh, mis saaks veel kaunim olla? 

Lõpuks jõudsin, kell 4 öösel koju:)....

Elu viib mind välja spontaanse, kirlgiku, segaduserohke- ja kokkusattumusterohke laupäevani...

Päeva esimeses pooles käisin jooksmas, olin üsna unine veel eilsest ööst. Koristasime veidi ja otsustasime minna Primarki Rikiga šoppama. On vaja osta sooje riideid!!!;)

Mu telefoni tuleb Andrealt sõnum... mis täna teoksil? Noo ja nagu ikka vihjetega. Vastasin konkreetselt, et šoppame ja vb läheme pärast jäätist sööma kui tahab võib liituda. Muidugi ta tahtis. Aga ega ma väga peale ei käinud.

Pärast pikka järjekordades passimist oligi juba üks jäätiseisu peale tulnud. Nii me siis jalutasiemgi mööda Canterast vaikselt Gelizia poole. Me veel ei tadnud kumba minna, kas väikesesse või suurde( Sinna, kus Giuseppe töötab). Otsustasime suure kasuks. Ja oh imet, Andrea oli juba seal.. Ta oli kuidagi süngevõitu ei teagi.. kuidagi tuhmunud... Läksin korra wc-u ja ohimet.. Giuseppe on ka siin, aga ta ju ei pidanud veel töötama.. Emh, nojah.. Kentsakas olukord võimis?

Tararaa.. Ajalooline hetk, kus kohtuvad endine noormes ja praegune „amigo especial“. No mis siis ikka. Kohtusime Giuseppega ja ütlesin, et no näe, siin on Rikki ja eem.. üks mu sõber, kes on ka Itallane. Mehed hakkasid kohe vestlust pidama... Rikki läks wc-sse ja mina süvenesin hingepidi menüüsse... Nende jutust ma ei saanud mitte muhvigi aru ja otsustasin pigem olla vait ja olla neutraalne antud olukorras. Nad rääkisid ikka päris- päris kaua, aga jah.. Seekord jäid „besitos ja teised sõnda Giuseppe aadressilt ära“. Ahah ja ta ei töötanud hetkel,lihtsalt oli vist läbi käimas vms...

Paaril korral mainis Andrea, et pole minuga kunagi igavust tundnud ning tahaks veel ja veel palju kohtuda.. Tundus nagu ta tahaks neid aegu tagasi.. Uhh.. aga minu poolt oli täisblokk.. No ma tundsin, et see pole ikka üldse enam minu mees.

Sõnatuks võttis tema küsimus: „Should I change? My friends told me, that I should.But I think, that I am just too honest. You know, that I always prefiered to be opened and honest in relationships.“ Oii.. palun, aga see seljanali? Kellele see siis mõeldud oli? „The backproblem, was real! It hurts even now.“ Noojah. Aga sa ju ise tunnistasid, et see oli teeseldud.. Ohjah.. No siis ta mainis, et ta on nüüd kolinud ning kolinud Las Canterasest Ecaleritase kanti. Ehk siis põhimõtteliselt rannaäärest kesklinna kõrghoonetesse. Emh, siis ma ütlesin, et ja ma nägin pilte. A kuidas sa nad ära tundsid?

Ma ei hakanud mainima, et alles eile öösel käisin ma seal õhtustamas koos veel ühe itaalia tüübiga. Kuidas saaks veel rohkem kokkusattumusi elus olla kui need kaks???

Andrea kutsus meid veel kohtuma, tahtis mind tuttavaks teha ühe hisp. Tüübiga, näitas mulle pilti ja siis ma vaatasin, et kuidagi tuttav..hmm.. ma ju tean seda noormeest. „ Hmm.. looks like Saul.“

-“It is Saul. How do you know him?“

Daa.. intercambio? Meie ühised käigud, octoberfest? Tundub nagu Andreal oleks vahepeal elu äralõigatud olnud. Kas ka see on võimalik? Siis ma hakkasin üldse kahtlema, et ehk see oli näitemäng tema poolt? Talle ju meeldib vihjetada. Ühesnaga oli meie kohtumine nagu oli, aga õnneks leidis oma lõpu, kui me jäätised näpuvahele same ja bussile läksime..Sest varsti pidime juba tagasi olema, et Karmen soolaleivapeole jõuda.

.................

Natuke hiljem..

Kinkisime veini ja wc-paberi.. Aga tundub, et ainult meie teadsime, et „soolaleivapidu“ on..Teised lihtsalt tulid igapäevasele peole...Mjah.. Juba nagu ikka käis kirglik savutamine ja laua ümber istusid mõned tuttavad näed. Poola tüdruk Darija, Louraine ja tema noormees... Inimesi tuli muudkui juurde...üks horvaatia poiss, Andrei ja mingid saksa tüdrukud... Ning.. korraga astus sisse veel üks inimene...

Vaatan ukse poole ja keda ma näen..... FRANCESCO????! Kuidas,....emh? Meil oli mõlemal sama reaktsioon..“What are you doing here?“ Aga kohtumiserõõm oli suur! Meenutamaks siis Francesco oli itaallane, kes minu Giuseppe ja Guidoga (Itaalia- Bella Maffia) kohtumisel käis. Noormees, kes on eestis käinud ja oskas eesti keelt veidi.. Uskumatu kui palju kokkusattumusi võib veel elus olla??? Olen hämminugs. Ah, et selle Francescoga oli selline lugu, et ta pidi järgmisel hommikul juba ära sõimta, kas koju või kuskile edasi.. minu meelest kuskile edasi, aga ma ei mäleta enam kuhu. No.. buen viaje!;) Ta veel mainis ka, emh... ma just olin üks päev mõelnud sinu peale, et kas veel kohtume enne ära minekut.... Ja tõesti tore noormees on.

Seekord läksime varem klubitama. Giuseppe helistas vahepeal. Ütlesin, et kui mul aega ja tahtmist on, siis võin „Geliziast“ ka läbi käia, et nad peaksid ka varsti vabanema. Teised võtsid takso kesklinnast, et minna auditoriumi äärde peole, aga meie Rikkiga otsustasime jalutada läbi rannapromenaadi. Sest jalutuskäik sinna on tegelikult max. Pool tundi.. emh, milleks takso??

Ja otsustasime, et käime läbi Geliziast ja siis läheme kõik koos edasi. Giuseppe oli oma sõbra (piinlik, aga nime ma ei mäleta) veel tööl ja koristasid. Oi.. neil läks päris kaua aega..Aga me ootasime rahulikult.. Meil aega oli. Niisiis tegid nad meile Mojito koksid.Või Giuseppe tegi.. ja muidugi tasuta, emh see oli armas.. Koks oli väga maitsev muuseas... Nii me siis ootasime ja ootasime ja rääkisime. Rikki läks vahepeal välja ja siis Giuseppe ütles küsis, kas läks rääkima oma noormehega? Ütlesin, et ei usu. Minu teada tal pole noormest. „A tu tienes novio?“ Kas sul on? Ja mina vastasin, eemh.. ma ei teagi... Miks Maria? Mõtlesin hiljem järgi, et peaksin küsima, aga sinul? Ega mina ei saa aru, mis meil toimub. Meie suhtlemine käib seinast seina.. Kord kirglikult, kord armastus kaugelt. Aga siiski ütlesin, et „Tengo amigo special.“ Loodan, et ta sai aru, mis ma sellega mõtlen...

Ühesõnaga, varsti sai töö lõpule ja Karmen jõudis juba helistada, et nad liiguvad tagasi meie poole. Saame kokku 3x1 (Tres por uno) baaris. Perfecto! Läksime siis sinna ja jälle näeme Fracnescot.. Hmm.. ma nägin teda veel päris- päris palju ja ikka imestasin, kas ta juba minema ei peaks? Millal ta lend läheb?

Tantsisime ja tantsisime. Giuseppe on vahva..Tantsib hästi, nagu ikka latiinomaised ja on ülimalt sotsiaalne. Ta tantsib kõigiga, isegi vvanema naisterahvaga, kes on üksi suudab ta võtta tantsima. .... aga minule tundub see nii armas... Oskab jutkui kõiki seltskonda kutsuda...

Juhtus miski, mis poleks pidanud juhtuma. RIKKIL VARASTATI TELEFON! Ja täiega. Eelmisel nv-l varastati Karmeni toakaaslasel rahakott, nüüd telefon. Ta oli täitsa šokis. Kuna ta kartis, et keegi kasutab ilmtingimata tema telefoni varguse eesmärgil ja tal on kõik dokumendipidid jne... Kõik avalik ja kättesaadav. Ja kõik numbrid ja kõik värsked fotod. Ma rahustasin teda maha, et arvatavasti keegi seda, sel eesmärgil ei kasuta. Müüvad kas maha vms... Aga jah... See oli üsna šokeeriv. Itaalia poisid tegid ka hea lohutustöö. Eks kõik ütlesid, et see on ainult telf. Aga Rikki oli üsna endast väljas. Läksime teise baari, kus poisid tegid meile nii pileti kui ka joogid välja..Aga minu limiit oli täis. Mina jätsin muudkui enda jooke letile salaja.. Noo tunnen, et minu piir on 2 mojitot ja läinud..VEE TASAND!!! Tantsisime ja nautisime ning varsti ka see baar sulgus. Kell oli 6:30 hommikul? Uhh.. mis teha? Mõtlesine, et jalutame Las Arenase juurde ning võtame seal Takso, aga Giuseppe tegi ettepaneku kohe Takso siit võtta. Noo siis me võiksime juba Arucaseni sõita.. Noo ja nii me siis jõudsimegi Arucaseni välja.. Missiis ikka- seekord olgu siis nii....

Jõudsime koju 7:30... Mis te ise arvate, kuidas me pühapäeva veedame?;)

!SUGLA

2014. 1. september

Ärkasin üles kümne paiku teadmisega, et täna on minu selle aasta viimane päev Eestis. Täna ma lähengi Gran Canariale vabatahtlikuks ja õigupoolest- täna teen ma enda elumuutva sammu. Ükskõik, millises suunas see ka ei muutuks, muutub see ikkagi. Kõlab ju loogiliselt eksole?

Appi!!! Lennuk läheb 14: 15, mitte 14:45. Esimesed sammud Norra lennujaamas. Lennujaamad meenutavad veidi vanglaid. Kui juba lähed, siis võimalik, et enam ka ümberistumisel maad ei tunne.

Kuidas suubus lend? Huvitavalt, kärsitult ning avastamisrohkelt. Minu kõrval istus mees, kellel oli pohmakas. Käis Tallinna vanlainna nautimas. Oh..ma muudkui jälgisin teda ning mulle tundus, et ta vahepeal tundis end halvasti. Isegi küsisin, kuidas ta end tunneb. Ütles, et kõik on korras ja tänas nii armaslt, et ma huvi tundsin. Kui Norra maabusime kutsus mind kohvile, aga ma juba ruttasin teisele lennule. Siiski ei teadnud ma kuhu edasi minna... Läksin temaga ühes suunas. Võtsime lifti ja jäime korra isegi kinni. Aga varstu kõik laabus ning ma sain aru, et pean hoopiski vastupidises suunas minema. Aitäh, kuidas saaks veel paremini minna?

Norra hinda- Mis ta siis on.. 1€ on 8 Kr. Kohv oli 36 kr- noo ehksiis peaaegu 4 eurot. Aga eks meil on ka peaaegu kolmekanti..Huvitav fakt on aga see, et kaasavõttes tuleb joogi eest vähem maksta. Meil Eestis on selle asjaga hoopis vastupidi. Huvitavad Iseärasused

Mida on tarvis, et see projekt tuleks minuni rõõmu, kerguse ja hiilgusega?

Nüüd olen Norra lennujaamas ja kohe-kohe väljub minu lend Oslo- Stockholm. Kaks tundi pausi ning siis juba Stockilinnast- Gran Canariaale.. Wuhuuuu!!! Buenas Noches, Gran Canaria! Here I come!:).

Oh, peab tõdema, et Stockholmi ja Gran Canaria vahemaa on nüüd küll pikaks venitatud. 5 tundi lendamist on ikka sõitmist väärt. 12 tundi Ühendriikidesse lendamist suudetakse inimestele huvitavaks teha, pakutakse toitu ja jooki piletihinna sees ja telekas ringikäimine jne. Muidugi kultuurideerinevust oli tunda. Esmaks, missugune möll lennukis käis. Koguaeg mingid asjaajamised. Ühed seisavad, teised istuvad...on ikka tegelinskid. Aa.. ja muidugi minu lemmiks. Mida lõuna poole, seda tõenäolisem, et maandumisel ka plaksutatakse. Põhjamaadel oleksin ainuke HelItekitaja olnud, jamh.

Mis siis ikka, mingi aeg ikka kell liikus ning maandudes 10 enne 00:00i oli käes tõehetk. Kuidas ilm Las Palmases on? Noo,... mis te ise arvate? Võrreldes meie põhjatuuledega ikka paras troopika. Kuna olin oma tagi kenasti lennujumalale Norra lennukisse unustanud, siis Las Palmases ma sellest puudust ei tundnudki.

Nüüd oli ainsad soovid veel jäänud:

1)      Mu pagas tulgu minu kätte

2)      Tulgu  keegi mulle järgi

Pagasi sain kenasti kätte. Minu kõrval istuv Soome neiu, kes sõitis Kanaaridele puhkama veel, jäi ootama pagasit. See neiu oli täitsa polüglott, koos oma tädiga... Ajaa... ja siis ta soovis mulle, et minu siinses elukohas mingeid roomajaid näha poleks. Ütles, et põhjapool on ka neid, aga väiksemad. Ma alguses sain aru, et jutt käib prussakatest, kuid nüüd kahtlen selles. Sest igal pool mööda tänavaid, roomavad ringi sisalikud... a, kas ikka mõtles sisalikke? Noo mine tea, jääbki mõistatuseks.

Here we gooo!!!:) 

Martes- teine päev

 2. september, 2014

Nägin päevavalguses meie korterit. Iseloomustus korterist: suur, valge ja väga mahukas. 4 tuba ja 2 wc-d.Üks wc on vannikese ja duššiga, teine aga lihtsalt. Üsna positiivne, ei pea hommikuti järjekorda tekitama. Kööginurgake on armas ja ka kinnne rõdu (Kindlasti tuleb pildimaterjali).

Korter ise asub Arucase kesklinnas ja meie töökohast 20. min. kaugusel. Õnneks on magamistoa aknad sisehoovi vms. poole, sest välielu on siin üsna  lärmakas. Kohe esimesel päeval läks minu otsustuvõimetuse kelluke tööle ja juurdlesin oma ette, millist tuba valida. Üks on suurte kappide ja peeglitega. Pisike, aga hubane ja veidi pimedapoolne. Teine aga kõige suurem magamistubadest üldse ja selline kõledapoolne. Väga hele ja saaks ka kauniks teha, kuid voodi polnud suuremas toas hea väiksemas oli parem. Otsustasin siis vedada voodi suuremasse tuppa ning vahetada see välja. Nalja sai ja seiklust jagus kui me seda voodit Lindaga ühest kitsast uksest, läbi koridori ja teisest kitsast uksest sisse mahutasime. Voodi meenutab sellist barokkistiili... ja minu tuppa ta igastahes jõudis! Jeiii!!!

Läksime meie töökohta ühtlasi ka vastuvõtvale org. külla, milleks on siis La Casa del Sol (tõlge "päikesemaja"), mis on waldorflasteaed ning kohtusime Montsega, arutasime küsimusi, rääkisime raha asjadest jne.

Peale õhtusööki, milleks olid ilmselgelt makaronid, jalutasime linna peal ringi. Meri paistab pargist ja mägine on.Väga kuum. Aitäh, selle päeva eest!

Mirecoles - kolmas päev

03.09.2014

Hola!

Eee.. como estas! See tähendab, kuidas sinul läheb!:) ( väljavõte Anguse laulust). Täpselt nii iseloomustaksin ka oma üksikuid päevi. Kuidas siis mul läinud on?

Pean mainima, et tänasest algas u. kella 8. vabatahtlik ärkamine, vb palavusest, aga ehk ka Kanaarlikust joovastusest. Ärkasin ja usud või mitte, läksin jooksma. Jeei!! Hommikujooks oli vapustav ning peale seda, ma lausa tilkusin. Pooltühja kõhuga läksin avastama kergliikluse teed, mis lõpes iga teeotsa peal ära ning ristus enamasti ringteega. Kõnnitee kõrval asuvad igasugused trenažöörid, nagu välijõusaal. Neid olen samuti siin katsetanud. Täitsa tasuta trenn, miks ka mitte. Huvitav on märgata, et enamik kohalike kasutab rõõmuga seda teed tavapäraseks jalutamiseks, kuid ometigi tuleb ka siis spordiriided selga panna. Eriti mõnus on kodupoole jooks kui satun juba linna poole. Avanevad hommikukohvikud ning ninasõõrmeisse tungib magus värskelt ahjust tulnud saiakese ja kohvilõhn. Taevalik, tahaks juba süüa! Esimesed inimesed istuvad juba cafeteriates. Muuseas mina ise ühtegi korda veel kohvi joonud.. jeei!

                                                              ***************

Poodiskäik, kas rutiin või tõelisus? Tahame saada kohalikeks immigrantideks. Selle tarbeks suundusime kohe peale hommikusööki Periquini fotosalongi, et teha NIE- lihtsamini öeldes ID kaart või ametlik elamisluba. Piltide tegemine käis väga kiiresti. Ütled, et tahad dokumendipilti, teed pildi ära ja kohe u. 1 min. vältel, lõigatake sulle tahetud suuruses pildid välja. Täitsa hea hinnaga sai kätte.

Muuseas hinnad on siin odavad. (Igast suvakast poest võib leida plätud 1.99 eurtsi, näiteks PUDIPADI on siin palju.)

Kolmapäeval oli minu esimene kontakt välismaalimaga. Meil korteris veel netti pole ja me käime innuga raamatukogus netti ammutamas. Enne aga, kui raamatukogus siesta oli, käisin jalutamas. Tahtsin mereni välja jõuda ja läksin mööda üht mäge allapoole. Mägi oli mõlemalt poolt müüritatud ja minu jaoks oli veidi hirmuäratav see, et seintele ja ustele, mis müüride vahele jäid olid natsimärgid tehtud, huvitav... Vahepeale oleks nagu mingid väikesed katakombid jäänud. Ja ülevalt oli piiratud okastraatidega. Nii ma otsustasingi, et täna ma selle mereni ei jõua. Ehk järgmisel korral.

Täna tegin ka Española õhtu. Võtsin restoranist ühe veinikese ja nautisin Hispaania keele õppimist enda tarkadest raamatutest. Tundub, et tänane õhtu voogab noorest ja pidulisest hõngust. Vesipiibubaar avatud täies hiilguses, hispaanialaadne akustiline muusika kuuldub kõrvu.. oh, kuidas tahaks sattuda sellise muusika pealtkuulajaks. Millal see võiks minuga juhtuda?

Enne kojuminekut, otsustasin teha väikese jalutuskäigu ja teepeale jäi Itaalia gelattokohvik.. Ma lihtsalt pidin jätsi võtma. Võtsin siis mandariini sorbetti,coconuti ja fruto di somethingut. Eelnevalt sain muidugi mõningaid sorte maitsta, millest hakkas juba isu täis saama. Need 3 palli olid ikka üübersuured. Läksin siis kirikukõrval olevale pingile neid sööma kui  minust mööda jalutas üks mees. Sain ainult aru, et ta küsis, kas olen üksinda siin. Noogutasin. No ja siis ta istus minu juurde ja ajas veidi juttu. Juan oli ta nimi. Tahtis ka numbrit saada, kuid ma otsustasin ehk „maybe next time!“ Juani muuseas kohtasime ka järgmine päev, kuida juba üle tänava karju Marriia!!! Oh seda elukest küll!):

Jueves, (neljas päev)

4. 09. 2014

On soe õhtu! Umbes üheksa paiku. Käes on päeva tipphetk. Istun Musica & Tapas kohvikus. Minu ees laual on oliivid, lasin need pähklite asemele ära vahetada. Ilma igasuguse jututa toodi oliivid. Aga miks siis toodi? Noo seepäarst, et võtsin ühe veinikese. Valge- Las Trijonas ( Gran Canaria). Täna on siin baarikeses „Flamenco muusika.“ Noor naisterahvas võlub enda seest võimsat sporanit ja noormes, kes mängib nostalgilist „Spanish Guitarit“. Imeline! Tundub, et minu eilne soov täitus, kuidas saaks veel paremini.

Enne seda eelnes muidugi huvitav ja kohati koominiline olukord. Liigitaksin rubriiki „mariale omane“. Niisiis, istun rahulikult lauda, telli veini. Juba tuuakse ka tapased ( e. Suupisted) ja hakkan oma märkmikut välja võtma, seejärel pastaka...ohhoo.. pastakat polegi kotis. Sobran veel kotis ringi. Okei, jäi koju. Võtan välja siis sõnaraamatu, et küsida hisp keeles neilt pastakat. Vaatasin mitu koda sõna üle- BOLIGRAFO. Tahan juba minna küsima kui avastan, et ka rahakotti ei paista minu kotis olevat. Nonniii, siis hakkasin paaniliselt sõnaraamatust rahakoti sõna otsima. Bolsa ( hiljem tuli välja, et Bolsa on tegelikult lihtsalt kott), ometigi said nad minust aru. Laususin siis ühele ettekandjanaisele: „Perdone Senjorita, Mi Bolsa in mi casa... vaat?... Yo vivo sinco minute- ja jätsin pandiks neile oma käekoti. Jooksen koju ning teen ukse lahti. Linda küsis, mis toimub. Selgitasin talle olukorda, võtsin kiirelt rahakoti ning tulin tagasi. Kelnerid võtsid mu kenasti naeratusega vastu. Ohh, kõik on nüüd hästi. Lõpuks sain ka pandiks antud käekoti tagasi. Usun, et jään neile veel kauaks meelde.  Kohe algas flamencokontsert. Ja ma mõtlen endamisi. Kui vabad on siin inimesed. Üks mees istub minu kõrvallauas. Võtab õllet, naudib laulu, ehk siis laulab kaasa- kõvasti ja kusjuures päris hästi. Mees joob oma ühe õlle lõpuni, tänab kõiki ning läheb enda teed. Kas pole, mitte ilus punktike päeva lõppu? 

Viernes  (viies päev)

05.09.2014

8:30 läksin jooksma, siis sõime ja läksime poetuurile. Oleks justkui juba olnud eks? Seekord oli põhiülesandeks leida elektrikann,kuid lisaks sellele, leidsime poe „Casa Arucas“, kus oli kõike- riietest tehnikani välja. Ja kõik oli ülimalt odav. Poeskäik venis meil nii pikaks, et märkamatult oi juba lõunatund käes. Teadsime, et u. Nelja ajal jõuab meie kolmas vabatahtlik Poolast, Kasia (K). Mõtleime, et oleks hea enne lõunatada, kui K tuleb. Siis saaks kenasti vastu võtta. Ma mõtlesin muidugi, et teeks talle tervitussildikese või mõne üllatuse, aga eks aeg võttis oma. Olime just nõusid pesemas kui helises uksekell, Kataysia (üks kasvatajatest) ja Kasia olid  kohal. Esmamuljelt väga vahva neiu. On õppinud hispaania filoloogiat ning tahab edasi minna õppima psühholoogiat.

Ahhaaa... ja ta on 25. aastane. Võtsime nad kiiresti vastu ja juba tunni pärast pidime minema lastevanemate koosolekule, mis algas lasteaias. K ei pidanud tulema, kuna saabus just pikast reisist ja tõenäoliselt valiks ta kohe esimesena magamise. Koosolek polnud minu jaoks väga informatsioonirohke, kuna ma ei saanud peaaegu mitte millestki aru. Usun,et olukord varsti- varsti muutub. Eks põhiidee oligi meid tutvustada vanematele.

Peale seda tutvustasime K-le linna, käisime temaga poes, kuna näalavahetusel oli festi

vo- ehk religioosne Neitsi Maarja sündimise tähistamine vms, siis olid poed kõik suletud, kaesmaspäeval. Seepäarst, pidime varuma vett terveks nv-ks ja ka toitu. Saime K-ga väga kiiresti kontakti. Mina ja L oleme ka juba lähedasemaks saanud.. Isegi üks grupikalli hetk toimus meil poes, kui armas. Nimetaksin K-d inlgiks, kes valitseb meie vastandlikult impulsiivsete inimese tundeid. Õhtu lõpp- sündmuseks oli pargis istumine ja ühine jäätise söömine. See oli väga imeline. Oh aitäh! Kuidas mul on küll vedanud, et mind igal pool ümbritsevad nii hoolivad, toredad ja sõbralikud inimesed? Nii Eestis kui ka mujal maailmas. Aitäh, teile!

Sabado (kuues päev)

06.09

Minu hommikujooks nõuab esiletoomist. Läksin siis imelisel laup. Hommikul avastama teisele poole linna viivat teerada. Jõudsin välja jalkastaadionini ja u. Enne statat lõppes juba jooksutee. Mõtlesin, et panen mäkke edasi. Nii ma siis jooksin, aga poolel teel leidsin ühe aiakese, mis oli enam- vähem lahtine. 

Selgitusena ütlen, et Arucases on väga palju eraaedasid, kus kasvavad banaanid, artišokitaolised puuviljad, mis on hästi okkalised. Muidugi ka palju teisi puuvilju. Ma tahaksin väga kunagi saada võimaluse osaliseks, et aedadesse uudistama minna. Tõsiselt! Seekord jäi siis üks aiake teepeale, õigemini pargitaoline platsike, kust üüritasid välja need okkalised viljad, ma siis näppasin koju paar tükki! Jooksin nendega mäest üles. Ei leidnud ühtegi teerada ning püüdsin majadeni jõuda, koos nende viljadega muidugi. Inimesed võisid arvata kindla peale, et olen need kuskilt pihta pannud. Nii peaaegu oligi ja varsti jõudsin ringiga La Casa del Soli juurde! Juhhhuu!! Ehksiis väike mägine ring tuli siit. 

Kui ma koju jõudsin ja oma käsi vaatasin.. jeerum.. need olid väikeseid okkaid täis. Viljad olid küll maitsvad, kuid okkaid jäin veil nädal aega kätest välja võtma. Siit õppetund! Ei tohi võtta luba küsimatia kohe MITTE MIDAGI!!! A kodus sai ju õunaraksus käidud.... Ohh, kuidas tuli Eesti õunte igatsus peale.

******

Vahepeal  kui skaibin vanematega ja räägime ilmast ning muust, tuleb ikka soine ja sügisine rabapilt ette. Roheline ja veidi rõske lõhnaga värske loodus. Valmivad õunadja see kodune lõhn. Väike igatsus ikka tuleb kui täpset hetke ja lõhnu kujutleda, Mulle meeldib Gran Canarial, siin on vahva, kuum, päikeseline, kuid 22 a. omastatud riik jääb ikka südamesse. Igastahes, nautige õunu, kes te seal Eestis praegu viibite!:)

********

Väike kõrvalepõige omamaale. Missiisikka. Eile oli mu arvuti puhkamas. Täpsemini, ta otsustas end välja lülitada ning puhata, kuigi oli tunda, et ekraan töötas. Sai ju spets välismaale minekuks uus arvuti ostetud. Kompaktne ja uus! Noo mis siis nüüd! Aga, see pole veel kõik. Kujutate te imet? Täna hakkas ta rõõmsalt tööle. Aitäh! Loodame, et edaspidi töötab ta kenasti ilma tõrgeteta.

Siit edasi liigu Las Palmase avaruste poole. Otsustasime L-j ja K-ga veeta ühe pärastlõuna rannas. Tähendab, tahtsime siiski varem minna, kuid kui olime bussi peale e. La Guagua peale minemas, siis oli see juba peatuses. Viis minutit enne oli peatuses, suudate te uskuda seda? Tavaliselt peaks ju siin kõik hiljaks jääma?! Kuna need kenad laguunivärvi bussid käivad Las Palmasesse iga enam- vähem 30. min. tagant, siis otsustasime oodata bussi palavas bussipeatuses. Mis asub muuseas, täpselt meie kodu vastas.

Jõuame Las Palmasesse, siin on veel palavam. Sinine taevas.. kui kaunis! 

Suundusime mööda kitsaid tänavaid Los Canterose ranna poole. ( See oli ainus rand, mida teadsime). Meri on ülimalt ilus, õigemini ookean. Rannaäär, aga üsna kitsavõitu ja veidi tume. Need valged liivarannad pidid olema lõuna pool, mis on rohkem turistipaik, aga sinna on LP-st 3h sõitu. Panime enda kodinad maha ning nautisime lõõskavat päikest. Kell oli juba neli, kuid päike kõrvetas ikka mõnusalt. Liiva peale astuda polnud väimalik. Seega pidime vette jooksma. Oh kui mõnus! Seda hetke, olen oodanud esimesest päevast, mil siia saabusin. Tahan, et minu iga nädal oleks täidetu sellise hetkega. Aitäh! 10 kuud merd ja päikest, mis saaks veel paremini olla? 

Oli ütlemata tore rannapäev. Saime mõnusalt päikest. K on kõie pruunim, minul ka midagi hakkab looma ja L on meil üsna heledanahaline ja blondiin. Kuidas ma nüüd sain mainimata jätta, rannas ikka üks tõmbenumber eksole? Tõmmudele ju meeldivad siin need vastandid. Aga ja ka L sai parajalt päikest, praegu on veidike punetav, aga pole hullu. Aitäh, armsa päeva eest!;)

Domingo ( seitsmes päev)

07.09

Festivo, tegemist on Gran Canaria aasta ühe suurima religioosse sündmusega. Neitsimaarja sünd- Piña Baño vms. Otsustasime, et tahame seda näha. Mina teatsin kindlalt, et tahan näha, aga ega teised ka koju jää. Hommikul käisime meie kirikut uurimas. Täitsa kena teine ja pealelõunal soovitas meile Montse suunduda Terori poole. (Teror on Arucase lähedal asuv linnake, kus toimus suur pidustus. 

Saime tasuta bussiga Terori, noovot... kuidas saaks veel paremini. Otsetee sinna oli kinni ning rahvas läks vist isegi jala sinna mägilinna. Kuid bussiga võttis täitsa omajagu sõitu, võib- olla sõitsime hiigelringiga, kuid jah, kes teab. Nägime sealset kirikut samuti.Rahvast oli juba paksult mõlemal pool teed, kõik ootasid midagi. Terori kirik on ikka suurem ja uhkem kui Arucase oma. 

Tegime väikese laadaringi, leidsin endale isegi paar riiet ja siis kui tagasipoole hakkasime tulema, siis väljapääsu teed polnudki. Umbes pool  tundi, kui mitte kauem, ootasime, mis nüüd toimuma hakkab. Inimesed muidugi teadsid, mis peaks tulema. Televisioon oli isegi valmis, mingid mehed kõndisid mööda platsi, siis tuli politsei, rahvusriietes naised- mehed istusid toolidele (esinejad vist). Üleüldse oli väga palju rahvast rahvusriietes. 

Peaks mainima, et vägaväga palav oli sel päeval. Nonii.. ja varsti hakati mingit laulu kõllidest kõvasti laskma, miskit Terrori kohta. Üks naine minu kõrval laulis isegi kaasa. Ja siis toimus miski!!! Rahvas isegi ahhetas... kirikust toodi välja Neitsimaarja suur kullast kuju ning peale seda hakkasid teiselt poolt rongkäiguna tulema kõik Saared ja linnakesed nimesildikestega, kus olid: tantsijad, lauljad, muusikud, veised, kes vedasid suurte- suurte vankrite kaupa erinevat söögi- ja joogimanti. Oli õli, paprikaid, baklažane, leiba, veini.. noo kõike, vankrid oli püstitäis. Ja see kõik viid ükshaaval kirikusse, arvatavasti pühaveega õnnistama vms. Vahepeal olid esinemised ja nii see jätkus. 

Olime arvatavasti mingi poolteist tundi, aga enam ei suutnud vastu pidada selles palavuses. Otsustasime koju minna, algul jala, kuid tuli välja, et see on mitte väga hästi teostatav ja nii me siis ostsime bussipileti, mis oli täitsa parja hinnaga... Aga koju me saime. Vaatamata palavusele ja pikkale ootamisele, meeldis mulle tänane päev väga. Tunnen, et sain osakese maitsta ja tunda Kanaarikultuuri, mis oli väga huvitav. L polnud väga vaimustatud antud sündmusest.

7.09.2014, Arucas, „Musica i Tapas“. Kasya, Maria, Linda

Õhtul aga tegin tüdrukutele ettepaneku, et võiksime minna välja sööma, et tähistada meie  kõigi siiatulekut jne. Nii me siis läksime Musica i tapasesse ja võtsime „Papas i rojo mojo“, lihtsamini öeldes olid need kartulid mundris ühe punase isevalmistatud kastmega, mis koosneb paprikast, küüslaugust ja oliiviõlist. Jäime söögiga väga rahele, selline tore pidulik tunne oli. Peale seda tegime väikese ringkäigu mööda Arucast, kus ma pakkusin välja, et võiksime tänasele päevale punkti panna üheskoos filmi vaatamisega. Kuna mul väga palju filme polnud,siis pakkusin välja „Vicky, Christina Barcelona“, L. Polnud seda filmi näinud, aga ära ei öelnud. K on näinud ning talle väga meeldib see film. Jee! Nii, me siis vaatasime. Siis L otsustas poole pealt magama minna, kuna oli väsinud, me K- ga ei jõudnud lõpuni vaadata. Võib- olla ehk homme...Mõtlesin just, et oleks Heli, siis temaga saaks kenasti lõpuni vaadata, ainult, et ta ise jääks vist magamaJ. Oh neid ühiseid filmiõhtuid...

Domingo 

8.09.2014

Vamos a la playa ooooo... Rannapäiv ja Festivos. Inimesed puhkavad ja käes on imeline hetk, mil läksime Las Palmast avastama. 

Viernes

12.09.2014

Kuidas saada kohalikuks inimeseks siin saarel? Võta vabaks töölt ja mine asju ajama, nii see käibki.  Kell 9:00 tuli meile järgi Montse ning me sõitsime Las Palmasesse, et teha endale nüüd lõpuks NIE- ehk siis ID kaardi moodi asi, mis annab sulle võrdse elamise kohalikega.  Lisaks sellele oli meil muid asjalike tegemisi varuks. Võtsime kaasa ka rätikud ja ujukad, et kasulik meeldivaga ühildada.

Meie käigud olid väga vaheldusrohked. Esimene koht oli midagi politsei- ja piirivalveametit. Pidime võtma numbri, ootama pikalt järge jne. Läksime siis kõik ühekaupa Montsega ruumi. Esimene olin mina. Esitasime väga palju dokumente. Aga kindlustust pole Euroopa ravikindlustuskaarti. Mõtlen siis endamisi, mis oleks veel võimalik? Kas saaks ehk ilma selleta? Kuna mul on Axxa kindlusuts EVSi poolt, mis peaks juba kehtima siis ega ma ravikaardile ka ei mõelnud. Teine politseinik siis ütles seepeale: „Ah, tee neile ära, mis sa ikka asjatad siin.“ Ja nii need asjad siin käivadki. Huvitav oli veel see, et kõik töötajad olid meie projektist väga huvitatud ja elasid meie tegemistele kaasa. Meil tegeleb rohkem igaüks enda tööga. Siin on kuidagi kõik väga toetavad ja uudishimulikud. Heas mõttes muidugi. Niisiis, saime mingid paberid.

Pidime minema panka ja tasuma kaartide eest raha, siis tšekki saama ning tagasi tulema. Pangas oli ka meeletu järjekord. Läks aega. Tulime tagasi- ootasime, ootasime veel natuke ja saimegi rohelised elamisloa kaardikesed kätte. Jee!!! Järgmisena sõitsime kesklinna poole, et näha ülikooli, kus hakkavad toimuma meie keeletunnid. Täitsa suur teine ja täitsa kesklinnas. 29. september, peaks meil tasemetestike tulema, et meid gruppidesse jagada. Ma ei jõua ära oodata, millal ma hispaania keeles vabalt suhelda saan. Kuidas saaks selle vahva keele veel kiiremini ära õppida? 

Peale ülikoolikäiku läksime bussijaama, et bussikaardid kätte saada. Bussikaart võimaldab siis palju soodukaid ja boonuseid. Seal oli samuti pikk- pikk järjekord, kuid meie suutsime sealgi vastupidada. Ja saimegi kaardid kätte. Ühesõnaga, tulime asju ajama üheksast ja praeguseks on juba kell 13:30. Votsiis! Nii armas, Montse kutsus meid jäätisele, kuigi Kasia tegi välja, kuid ikkagi. Ja siis oli meie tore la playa- ehk rannaaeg. Päike oli kuum ja lained ulmesuured. Varsti hakkas vesi meile liiga lähedale jõudma ning läksime kodupoole. Ülimalt tegude rohke päev jäi seljatahaJ.

Sabado

13.09.14

Täna oli ikka imeline päev!  Aitäh ja mis oleks veel võimalik ning kuidas saaks veel paremini minna? Mõtlesin eile, et ärkan, millal ärkan. Ei pane endale äratuskella ja ei hakka end sundima. Ja nagu hopsti olin kell 8 juba üleval. Režiim nagu sõjaväes, isn`t it? Muidugi käisin ka jooksmas ning pärast väikest jooksusprotimist ja söömist otsustasime teha ühe sure PUHASTUSKORISTuspäeva. L võttis enda peale vannitoa ja lõpuks ka koridori, K köögi ja väikese wc ja minule jäi siis suur elutuba ja muidugi ka minu enda tuba. Läks ikka aega, aga lõpuks sai tuba puhtaks. Hiljem läksin frutita mercadosse, kuna see läheb juba kolmest kinni, õigupoolest läheb siin kõik kella kahest/ kolmest paariks tunniks kinni, siis pidin end tagant kiirustama. Sooritasime ka uue veeostu, kuna teine hakkas otsakorrale jõudma. Nädala sees on hea. Saame enamjaolt oma veevarusid täita lasteaias, kuid nädalavahetustel tuleb see eest ettevaatlik olla. Nüüd, Maria, õpid sa vett tõeliselt hindama...

Tegelikult, mul mõlkus terve nädala meeles üks mõte. Täna peaks toimuma Las Palmases üks muusikafestival La Plaza de la Musical ning kõrvalklubides. Ma tahtsin väga sinna minna, kasvõi üksi. Mõeldud tehtud. Pärastlõunal istusingi LP la guagua`le (tüdrukud jäid koju) ja jõudsin suurlinna. Esmalt,  seadsin sammud Los Arenase ostukeskuse poole, et korraks ammutada netti. Üks armas McDonald`si töötaja aitas mul wifit leida ning kuna mu aeg oli ülimalt limiteeritud, siis jõudsin ainult kiire kõne isaga teha ja talle linna ja merd katuselt näidata. Oh, aitäh!

Lõpuks jõudsin väikese jalutusringiga La Plaza de la Musicale. Alguses kartsin, et ei tea, kuidas ma need teised klubid leian, kus teised kontserdid pidid toimuma, aga tuli välja, et kõik need asuvad ühes kohas, ühel platsil. Tegemist oli siis klassikalise muusikafestivaliga. Mina läksin seekord tasuta kontserte ammutama. Esimene oli classic & Jazz band, mis koosnes nelikust. Vapustav kõik tuli justkui plaadilt, nii voolav ja kükestav. Ja huvitav. Jazzu ajal lendavad minu mõtted alati kaugustesse. Jõudsin mõtetega oma sõpradeni, kes Eestis praegu sügist naudivad. Samuti hajumõteteni. Kuis maailm on ikka nii kokku pandud, et mõned inimesed n.ö. „sugulashinged“  põimuvad üheks hetkeks, rääkimata omavahel ühtegi sõna. Näiteks bussis või sel samal kontserdil. Meil oli kõigil ühine eesmärk. Kuulata head muusikat, kuid samas, meie hinged ju kohtusid mingilt distantsilt? Oh, see on ikka kõik ülemõistusehuvitav. Sellegipoolest...

Otsustasin, et tahan näha ka teistes klubides samal ajal esinevaid muusikuid. Läksin siis teise baari, kus oli üks tšellistide duo. Kuulsin üht lugu... Tore, aga olin esimesest nii vaimustuses, et antud kontsert ei suutnud eelmist ületada. Viimaks sattusin üht kvartetti kuulama. Noored porfessionaalsed keelpillimängijad. Mõtlesin, et Mari- Liisil ehk oleks huvitav neid kuulata. Peale seda oli hetk pausi ning varstivarsti peaks peaplatil esinema Gran Canaria Sümfoonia Orkester. Vot seda ma tahtsingi tegelikult näha, kuna see kõlas nii uhkelt. Kuna tekkis väikene vahepaus, siis otsustasin korra mere äärde jalutama minna. Jõudsin mereni ja nägin palju noori istumas ja üliväikeseid rampe, rulatajaid. Sain aru, et tegemist on skatepargiga. Vau! Nii väike??? Tõesti? Põlvakad võivad uhkust tunda oma rulapargi üle. Jamh.. 

Sealsamas tuli minu juurde üks noormees. Selline lokkis juustega, seljakott seljas. Punases toonis üleni. Algul tutvusime, siis palus, et ma temast pilti teeksin. Noormehe nimi oli Yeray. Kui ta end tutvustas, siis mõtlesin, et ta nimi on Geray, või miskit? ( Siin on ikka väga raske inimeste diktsioonist aru saada, kõik sõnad söövad ära). Igastahes, juba jõudsi nöelda talle, et tema nimi tähendab leedu keeles „hästi“. Mis tuli välja, et polegi nii. See selleks. Igastahes selle noormehega nautisime me koos sümfoonia orkestrit ja hiljem veel üht imetoredat kontrabassikvartetti, mis mul õnnestus enne bussile minekut näha. Tänu Yerayle sain väga palju arendada oma keeleoskust justkui oleksin olnud intercambiol. Kuna tema inglise keelt ei rääkinud ja mulle, tundub, et tema saksa keel, mida ta oli paar aastat õppinud, polnud ka just väga kiita, siis suhtlesin ma temaga nii käte- jalgadega kui ka sõnastiku abil. Väga tore oli uue inimesega kohtuda. Sõites tagasi koju, olin väga tänulik selle õnnestunud päeva üle. Kuidas saaks veel paremini minna? 

Domingo

14.09.14

Tunnen järjest enam hispaania kultuuri hõngu, ning see mulle meeldib.  Palju liikumist, matkamist ning avastamist. Peale rutiinset hommikut (jooks, söömine jne). Otsustasime, et läheme Arucase mäest alla mereni välja, et teada saada kaua sinna siis kõndima peab? Bussiga justkui  ei tundugi väga.. oma viis km. On ta kindlasti. Nii me siis läksime lõuna paiku.

Kõndisime rõõmuga kitsastteed pidi alla, jõudsime vahepeal maanteele ning varsti hakkasid juba asula tulema. Pooleteise tunni pärast jõudsime Bañaderosesse, kuhu oli sisseehitatud bassein ja lisaks ka kivine rannake. Jaa.. rahvast oli palju, ilmselt tulid paljud pered siia oma pühapäeva veetma. Kohtasime L rühma  lapsukest ka perega. Jalutasime veidi mööda rannaäärt, sõime oma toidukarbikesed/- kotikesed tühjaks ning asusime tagasiteele. Siinkohal mainiksin, et kuna Bañaderos asub allpool, siis siinne taevas oli helesinine, ilma ühegi pilveta, sel ajal kui Arucast ründasid tohutud valged pilved. Meie üleskõmpimise ajal, hajusid needki, ja varsti saime tunda igal pool lõõskava päikese kuumust. Ega ta just kõige kergem polnud. 

Arvan, et u. 10. km kõndisime kindlasti maha ja veel pool sellest üles mäkke... Peale seda valmistasime K-ga mingit sorti pataati, mis oli väga maitsev ja K tegi ise rojo mojo kastet. Mm.. see tuli küll maitsev.

Ülejäänud õhtu möödus aga intensiivses keeleõppe meeleolus, mille juurde mahtus veel hilisõhtune jalutuskäik mööda uut kodulinna.

Ühesõnaga mere tegelik lähedus on nüüd avastatud! Jee!!!:) Homme jälle tööle.

Lunes

15.09.14 

Avasin ümbriku!!!:) 

Martes 

16.09.14

Ikka veel jooksen. Avastasin imeliselt hea maisijahuga jäätise, mis on vähese valgusisaldusega.Rõõmus matkapäev. 

Käisime hobuseid vaatamas ja kitsesid. Üks memmeke näitas enda aias väikeseid kitsetallesid ning lapsed toitsid neid. Nii armas! 

 Oli väga tore matkapäev. Tundsin, et ka vanemate olemasolu oli seekord ülimalt positiivne.

 Kuidas me elame kroteris? Hästi, aga ehk saaks veel paremini? Me oleme vist ikka tohutult erinevad inimesed. Raamatukogus netti ammutamas. See nett, mis me koju saaks, oleks ainult 6 kb kõigile, e. siis 2 kb ühele inimesele. Ma ise küll ei tea, kuid skaibi kõne võtab u. 500 mb e. siis poole. Ütleme nii, et saaksin 6h skaipida kuu jooksul ning siis oleks täitsa kõik.. Noo eks uued väljakutsed:)

Miercoles

17.09.14

Juba kolmapäev? Vau, kuidas see võimalik on, et aeg nii kiiresti läheb? Täna oli lasteaias ülimalt keeruline päev. Kuna väiksemad lapsed jäid ilma vanemateta täitsa üksinda, siis oli rabelemist küllaga. Vau, tubli Expedi. Üksinda võtaks ikka läbi küll. Juba praegu oli meil toss väljas, mis siis meie 7.30- 18.00 tööpäevadest rääkida. Tublid Estonian hardworking people. Täna sain palju puuvilju kaasa. Muuseas siin visatakse väga palju kõlblikke vilju ära, kui on väikene plekike peal, siis läheb juba kanadele. Praegustest sain aga endale smuutit teha, mis oli võrratult maitsev.

Arvuti jälle puhkab. Käisin tunnikese üldkasutatavas.

Peale poeskäike otsustas minu arvuti tööle hakata. Otsustasin siis joosta kiirelt veel raamatukokku. Kell oli 19:30. Raamatukogu on veel tund aega lahti. Minu esimesel ja ainukesel ristitütrel on täna 2. kuu tähtpäev. Lubasin nendega seal Ukrainas ühendust võtta, aga paar tundi varem. Eks ma siis panin jälle ajama. Tädikesed muidugi kõik teavad, millega tegu on. Private ruumid olid kõik kinni, seega pidin esimese korruse meluga hakkama saama. Minu ristitütar Karolina- Olga on juba väga suur. Ta sündis juba 4.50 kg, praegu ütleks, et tegemist on 6. kuuse lapsegaJ. Mis siis ikka. Õnne ja tervist talle! Sain ka selle linnukese kirja. Jee!! Siis rääkisin veel kaks sõna isaga ja tulin koju tagasi. Veidi blogimist ja valmistumine magamiseks. Kell on 22:06 ja kohekohe poen voodisse, et homme 6:28 ärgataJ.

Homme lähen aga Las Palmasesse. Andrea lubas vanalinna näidata ning homme on ju jälle intercambio. Ehk saab oma keelt praktiseerida, mida ma veel ladusalt ei räägi, aga hakkab juba tulema. Iga päevaga tuleb paar sõna juurde.

Hasta Mañana

Jueves

18.09.2014

Päev oli täis üllatusi, kogemusi, elamusi ja kõike. Kuidas saaks paremini? Aitäh, tõesti! Tööl läks väga sujuvalt. Vaikselt hakkas rütm välja kujunema. Täna, esimest korda nägin kõiki lapsi üheskoos mängu mängimas. Kui armas. Mida on tarvis, et neid olukordi oleks rohkem? Hommiku poole sadas ka vihma (teist korda) ja kõik vanemad ning lapsed imetlesid seda kui maailmaimet. Jah, väikest värskendust oleks vahepeal vaja küll. Minule aga tundub, et olen siinse kliimaga üpris harjunud. Päeval on küll mingi 29 kraadi sooja? Kuid saarel puhub tihtipeale külm meretuul, mis teeb õhu väga värskeks.

Koju tulles olin päris  näljane. Täna olid lasteaias söögiks, need riisiplaadikesed, igale ühele pool, mina sain siis ühe terve. Ja paar pähklit või rosinad. Täitsa kena söök eks? Teisipäeviti toovad vanemad puuvilju nii- et siis saab vilju maitsta, mida parajasti lahti lõigatakse. Tuuakse palju virsikuid, banaane, mangosid, kuid tundub, et neile endile meeldib õunu süüa. Tavaliselt lõigatakse neid kõige rohkem lahti. Need on siin kallimad samuti teistest puuviljadest.

Sõin oma alles jäänud juurikaid ja lürpisin smuutit peale. Sättisime end ja juba pidin minema Las Palmasesse eksukrsioonile ja siis keeltevahetusõhtule.

Niisiis, tüdrukud läksid maha Los Arenase juures ja mina sõitsin lõpp- peatusse. Tulin bussist välja ning vaatasin, et kedagi pole veel. Andrea pidi bussijaama vastu tulema. Mõtlesin, et kõnnin vaikselt bussijaamast välja kui ta juba jalutaski vastu. Suundusime siis vanalinna poole. Vanalinn ei paista küll väga vanalinna moodi, võrreldes meie tänavatega jne. Rohkem kui selline suur turistikas. Õhtuti pidid need tänavad rahvast paksult täis olema, kuna pakutakse tapaseid ja jooki 2e või isegi 1e eurtsiga. 
(Illustreerimaks väike piliseeria)

Vegueta- vanalinna peatänav

Vanalinna pargikene- Roheline!!!

Noovot ja siis me pidime minema Colen muuseumi. Guess who is Colen?“, küsib Andrea. Mina siis:“ Aaa.. kas seal on midagi pistmist kolooniatega, vms?“ Hahaa.. tegelikt oli siis Cristofe Colen meie armas Ameerika avastaja Cristoph Columbus- või siis Columbus Chrisostomus, eksole?

Kuhu järgmiseks tripime- Brasiilia ehk? Me gusta!:)

Sõnum 213le:) Võtame endale papagoid? Neid polegi veel ühikas olnud:)

Columbus olevat siin peatunud enne Ameerika reisi Kanaarisaartel palvetamaks vms. Ja seetõttu asutati tema auks üks väike armas muuseum, kus olid isegi tõelised papagoid, gloobus aastast 1508. Väga huvitav teine. Aa.. üsna seiklusrikas oli seda otsida. Läksime algul hoopis kogemata raamatukokku. Siis kõndisime tänavat mööda edasi, sisenesime samasse hoonesse, kuid seekord siis väljapääsu poole. Hmm.. okei! Tegime kena ringikese ümber maja ja lõpuks jõudsime muuseumini. Andrea polnud ka käinud nii, et see oli ka talle vahva avastus.

Korraga avastasime, et kell on juba 17:30. Hakkasime aga bussi peale minema, kuna kell 18:00 pidi algama Intercambio. Raha säästmiseks tulime kesklinnas üks peatus varem välja ning siis ma mainisin jäätist, läksime siis hoopis rannaäärt mööda veel jäätist ostma. (Hoopis vastupidises suunas Intercambio toimumiskohale.) Missiis ikka, küll jõuab, mõtlesin. Kel oli varsti juba pool seitse. Me läksime jäätisebutkast mööda. Siin on ju suur valik sorbette ning kõik on ülimalt maitsevad. Võtsime siis jäätised ja istusime mereäärde sööma. Romantiline vaade ning rahulik sagedus viis meid ka üsna filosoofiliste teemadeni. 

Rääkisime, sõime, rääkisime. Pärast maitsvat kosutust, kuna ma olin söönud u. Kell 14:00, hakkasime Intercambio poole liikuma. Umbes pool kaheksa jõudsime sinna. Noo põhimõtteliselt pool tundi enne lõppu. Kui õnnelik ma olen, et me siiski sinna jõudsime. 

Ma sain nii palju erinevad tutvusi. Ühesõnaga, silmasin Lindat kohe suhtlemas u. 7. tüdrukuga ühe laua taga ning lisaks oli veel 2 lauda tulvil meestest. Saime mõlemad Andreaga aru, et nüüd on aeg eraldi istuda. Ohh.. kui toredad tüdrukud olid. Ja kui huvitavate nimedega: Timidaura, kutsutakse lihtsalt Timi. Tal oli väga hea hea diktsioon kuna ta on töötanud väikeste lastega, siis oli temaga väga hea suhelda. Rääkis selgelt ning arusaadavalt. Kusjuures selle tütarlapsega on meil võimalik sõita Las Palomasesse. L ja K tahtsid Lidolisse minna, see poola pood, säästukat meenutava logoga, siis kuna Timi elab seal ja käib autoga lõuna poole, siis saaksime ka sinna temaga. Põhimõtteliselt see võimaldab meile palju odavamalt läbi saada ja mõnusat ajasäästu. Kuidas saaks veel paremini olla? Eks? Siis oli Nayra, Arianna ja Yasmina. Kaks viimast elavad maakohakestes, kus on rohelisem taimestik ning juba kutsusid nad meid endale ka külla. 

Peale vestlust läksime me Los Arenose poole, kuna sealt läks meie Guagua, aga enne astusime läbi, kas suudate uskuda, tam- taram: McDonald`s, taram-tam-taram.. I`m lovin it!:) Jaah.. Linda tahtis jäätist, mul oli kõht hirmus tühi, ostsin ühe frappe, mis oli väga maitsev. Istusime veidi seal ja juba läksime bussile. Ohh.. kui tore päev ikka oli. Leppisime tüdrukutega kokku, et kui enne ei näe, siis nädala pärast. Oh kui vahva, et me ikka kohtusime. Ja nii need tutvused tulevad. Mis saaks veel võimalik olla?

Lähen nüüd rahumeeli magama, kuna ees ootab mind Friday!!!:) Homme skaipin Anettiga ja võib- olla veel kellegagi?:O;) Buenas Noches, amigos!:)

Viernes

19.09.2014

Ja nii see nädal läinud ongi. Täna juba selle nädala viimane tööpäev. Ohh.. ma nautisin tänast päeva, siiralt. Lapsi oli täna 11, ilmselgelt tähendas see rahulikumat tempot ja vaikust. Kõik läks lausa ludinal. Lapsed tilkusid kohale ja mina tervitasin neid maisi kaunast välja võttes. Lasteaias olid kuivanud maisitõlvikud ning need terad pidi välja võtma, et sellest hiljem teha pop- corni. Muuseas, see tuleb siin palju naturaalsem ning maitsvam kui Eestis. Muidugi tulid agaramad mind abistama. Näiteks, Tomas, temale väga meeldis maisiterakesi välja noppida. Ta oli nii armas, seda tehes, muidu on selline väike püsimatu poisike.

Edasi oli tegevus ruumis - vaba mäng, siis tehti hommikuringi taoline kogunemine: laulukesed, harjutused ja mindi sujuvalt käsi pesema ning sööma. Mis täna söögiks oli? Ohhoo.. täna oli leib, mille lapsed ise küpsetasid. Tegelikult nende poolt valmistatud pätsikesed olid neile lõpus kaasavõtmiseks. Nagu meilgi, Viljandis. Vot, aga siis söödi leiba või siis õigemini saia kas oliiviõliga või meega. Mina sõin aga puuvilju. Neid oli väga palju. Täitsa tundsin huvi, et missiis õieti nendega nädalavahetusel tehakse, kas Expedi võtab koju? Jätab sinna, aga kas nad vastu peavad? Hmm.. ei teagi, sest esmaspäeviti peaks ju riisipuder söögiks olema.. eks näis siis. 

Peale sööki hakkasime vaikselt ruumi koristama ja siis tehti lõpuringi moodi asja, anti igale ühele tema tehtud saiapätsike. Jutustati muinasjutt, mida mõned juba kenasti kaasa laususid. (Waldorfpedagoogika põhiselt jutustatakse ühte muinasjuttu pikemat aega, kas nädal või isegi kauem.) Peale seda tegi Expedi igale lapsele musi põsele ja suunas ka mind selleni. Ja nii vahva, lapsed võtsid mu kenasti vastu. Jätsime nendega nädalavahetuse lõpuni hüvasti ja kõik oli vahva. Peale tööpäeva läksin veel ka Montse juurde. Lõpuks tellisime ära telefonikaardi ja internet peaks tulema järgmise nädala jooksul loodetavasti. Jamh, üleelmisel nädalal oli vist taoline sõnum, aga eks loodetavasti tuleb ka varstiJ. Usume ja loodame!:)

Jõudsin lõunal koju ning avastasin, et mul polegi täna miskit süüa. Haa.. tahtsin ju valmistada patatas bravaseid- e. „sweet potato“, noovot. Ruttasin kiiresti juurvilja- puuvilja poekesse, mis oli veel tund aega lahti (15:00ni). Ja sain enda pataadi. Söök valmis alles pool neli ja ma olin vaikselt nälgimas. Poole tunni pärast pidin juba raamatukogus Anettiga skaipima.. Oo.. olen üsna elevil.. nii ma siis kiirustasin rutuga. Sõin kiirelt ära ja ruttasin raamatukokku, õnneks olid üksikud ruumid vabad, nii-et sain sinna minna. Aga Anettiga skaipida ikka ei saanud, hiljem selgus, et rampsis oli nett vahepeal kaduma läinud ning seega ei lasknud miski mul skaipi logida.. Kurblugu küll... Olin siis fb-s sotsiaalne ja laadisin veidi musa alla...

Õhtul tegime aga väikese jalutuskäigu mööda Arucast, täitsa rahvarohke on siin, kõik kohvikud töötavad ning tänavad voogavad rahvast. Ühes baarikeses käis Salsa õppimine. Aga minu tüdrukud ei ole väga kuskil kohvikus istumisealtid vms.. Täitsa kodused on nad. Ei tea millal minu õhtud siin rohkem põnevaks lähevad? Millal saan endale need sõbrad, kellega saaksin väljas õhtupoolikuid nautida? Küll tulevad egas nad tulemata ei jääJ.

Sabado

20. 09.14

Jooksurütm on ikka paigas. Täna oli veidi hilisem ärkamine, u. 8:30. Niisiis peale hommikust aeglast äratust ja söömist läksime turuotsingule. Sel samal tänaval, kus õhtuti kohvikud on avatud, oligi kiriku juurest looklemas väike turukene. Soetasin endale paar puuvilja- ja juurvilja. Täna käisin ka postkontoris marke ja ümbrikuid ostmas, et enda kiri koju saata!:);) Jah, minu üks challengitest, mis Heli ja Grete mulle tegid. Esimese kuu väljakutse, et pean endale kirja saatma, kus vastan paarile olulisele küsimusele. Kiri oli valmis ja täna adresseerisin selle ning varsti- varsti ka saadanJ.

Pealelõunat tegelesin veidi keeleõppega ning otsustasin, et lähen Las Palmasesse. Muuseas täna on mu kurk veidi kähedavõitu. Siin läks vahepeal jahedamaks. U. 24 kraadi vms. Ja pilvekesed möllavad ringi. Ja täna ma tunnengi, et miski on justkui külge hakanud. K on meil samuti tõbine, pakkusin talle juba neoangini ja ACC-d, mis ma kõik kenasti kaasa võtsin. Kõik on ikka võimalik, tavaliselt on vastupidi asjad, et teised varustavad mind. 

Otsustasin, et lähen kindlasti Las Palmases ujuma, olgu mistahes ilm. LP-s oli soojem kui Arucases, ka päike kõõritas pilvetagant. Vahetasin riided ja läksin laineid püüdma. Oh, kus alles lainetas ja merevesi oli nii soe. Igal pool oli rand surfajaid täis, eriti lapsi. Millal tuleb minu võimalus surfitada? Nii ma siis lainetasin veidi, sain soolamaitse kurku ning läksin pessu. Rannaääres on selline hoone, kus saab tasuta wc-s käia, dušši all ning oma koti hoiule jätta. Sain puhtaks ning läksin kesklinna poode otsima. Üsna varsti leidsingi. Mul oli tarvis paari ökoainet, mida ma siin ka leidsin.. Pood oli suur nii, et aega läks.

Koju jõudes olin täitsa väsinud, aga õnnelik. Nii ilus oli jalutada mööda õhtust rannaäärt bussipeatuse poole, eriti kui päike hakkas pilvetagant paistma. Kuidas saaks veel ilusam vaatepilt olla? Ja tänavad olid täis inimesi, kuskil esines mingi bänd. Mul võiks mingid sõbrad Las Palmasesse tekkida, kelle juurde võiks ööseks jääda, vot see oleks vast vahva

Domingo

(21.09.14)

Ärkasin üheksa paiku. Ei olnudki ülimalt varjane ja peab mainima, et oli hea magada. Ärgates tunnen ilusa ilma hõngu. Tegelikult ka, juba lõhn reedab, et tänane ilm on ilus ja selge. Pistan pea aknast välja, et taevast näha. (Kuna muud ma aknast ei näe, kui teise aknaid ja väikest aedikut allkorrusel, seega tuleb kõrgele kohe vaadata) Ja näen ilusat sinist taevast. K ja L on juba üleval kui ma jooksma suundun. Oh kui ilus ikka täna on, ja palav. Täitsa imeliselt palav, ammu pole nii enam olnud. K ütles, et ta tahaks täna Las Palmasesse minna, El Corte Ingles`i ( Hispaanias suurimaid ostukeskuseid). Otsustasin, et tulen temaga linna, kuid teen endale hoopis ühe rannapäeva. L ja K läksid pooldema ja mina suundusin otsejoones mere poole. Võrratu! Taevas on nii sinine ja meri nii soolane ja lained lausa ülepea. Surfajad naudivad sellist ilma ikka täiega. Nii ma siis peežitasin seal täitsa kella neljani välja. Ujusin, siis kuivasin, siis jälle ujusin jne. Vahel sõin enda lunchboxist porgandeid ja õunakesi, kodust kaasa võtsin ja nautisin edasi.

Lõpetuseks mõtlesin osta endale ühe smuuti. Siin on hästi armas üks “Nature shop”- Hipi stiili kohvikukene, kust saab süüa ja juua kõike parimat. Võtsin ühe smuuti ning nautisin seda mere ääres istudes.

Veel enne kojuminekut, tahtsin läbi käia Los Arenase ostukeskusest, aga oh imet. Vaba päev ikkagi, suured poed tahavad samuti puhata. Siin on ikka inimestel Püha Päev…

Bussis tuli mul mõte väljuda üks peatus varem, nii ma siis tegingi, aga tuli välja, et oli täitsa 3 peatust varem. Väljusin mäe otsas ja Arucas oli teise mäe otsas. (Orienteerusin kiriku järgi). Algul pidin aru saama, et kus ma olen ja kuhu edasi. Aga varsti jõudsin õigele teele. Üks põlenud bronzee nagu ma olin, jalutasin siis kodu poole. Kui ukse lahti tegin, siis oli kõik nii vaikne. Kohe tükk aega ei saanud ma aru, kas keegi on majas või mitte. Koputasin K uksele, tema oli. Tema sõnul pidavat ka L olema, aga mina teda küll kuskil ei näinud. Pärast tuli välja, et L läks jalutama ja oli meile isegi kirja jätnud. Vot kui armas.

Õhtuks keetsin endale esimest korda maisi. Kuidagi kõvavõitu tuli, ei tea, kas sort on teine, või peab kauem keetma. Ukrainas on nad kuidagi pehmemad ja suhkrusemad või.

Olen tänase päevaga väga rahul, kuidas saaks veel paremini minna? Täna sain veel teada, et meil on hoopis 26. keeletest, ehk juba sel reedel. Tuleb vist veidi valmistuda. Homme pean varakult ärkama nii- et ruttu, tuttu!:)

Viernes

26. Septiembre

Peale kiiret jooksmist sõin kiirelt ning võtsin oma pakitud asjad kaasa. Täna on meil keele tasemetest ja peale seda peakime Andreaga kokku saama, et koos randa minna. Linda tahtis ka randa minna, kuid mul oli eelnevalt veel plaanis leida PKU organisatsioon, mis peaks kuskil teises otsas olema. 

Nii me siis istume klassiruumis ja ootame käsklusi. Kõigi nimed loeti ette ning muidugi meie omasid mitte… Noojah, kirjutasime need siis lisaks paberile. Siis kirjutati veel juurde umbmäärased ajad kaua võiks testiga minna ning räägiti tasemetest. On võimalik sooritada testi Basic 2 ja Intermediate.

Kui keeleõpetaja teste jagas, ütlesin, et aga mul on tarvis Basic 2 taset… Selle peale öeldi, et siis polegi vaja testi üldse teha. Aga minu organisatsioon oli testi eest maksnud umbesuure summa… Misiis ikka. Vaatasin ja lehitsesin pabereid ja mitte essugi aru ei saanud. Nii ma siis istusin natuke, veel natuke. Mõned läksid juba teist osa võtma. Aa.. püüdsin kribada ka veel midagi.

Mõne aja möödudes võtsin end kokku ning läksin õpetajate juurde sõnades, et mul pole ikka mõtet siin olla. 17 euri läks minu organisatsioonil lihtsalt tuulde. Mjah! Mulle öeldi sealt, et võiksin Intencive Basic 1 kursuse võtta, kuid see on hommikuti. Agavot.. hommikuti on minul kahjuks töö. Nii me siis leppisime kokku, et tulen ikka emsasp. Ja kolmap. tavakursustele.

Nüüd muutub minu graafik üsna aktiivseks. Esmasp. On 14.30 või heal juhul kaheni töö ning juba 15:30 on keelekursus. See tähendab, et peaksin hiljemalt kolmesel bussil olema. Muuseas jooga pidi ka esmasp. Ja kolmap olema. Sain teada, et Nizari ema, ( poiss, kes käib minu rühmas), on jooga õpetaja. Kui ma ei eksi, siis peaks jooga olema 18:30. Sinna ma tahtsin ka veel jõuda. Läheb üsna aktiivseks jaaa…

Missiis edasi sai? Tulin Idiomast- e. keeltekoolist u. 10:30 paiku ära ning suundusin Canaje 3, tänava otsingule. Esmaks tuli leida Placa de España ja sealt edasi. 

Tee oli pikk. Kokku kõndisin sinna ja tagasi 4 tundi.. JALA!!! Lõpuks olin vägavägaväga väsinud, kuid pidasin vastu. 

Leidsin selle Canaje 3 üles, mis pidi olema PKU assotsiatsioon. Nagu võib juba ette aimata, oli see ilusti keset päeva suletud. Paistis, justkui seal ei töötaks juba kuid kedagi. Läksin kõrvalpoodidesse, et küsida, kas nad teavad, kuidas Geneetikakeksuse graafik välja näeb ja ega kõrvalpoodide müüad ka ei osanud mulle targemini vastata. Eks, näis, ehk millalgi saab jutule.

Kui jõudsin tagasi šopingutänavale, olin surmväsinud ja vajasin istumist! Lajatasin end pingile, et puhata. Tegin Andreale vastamata ning ootasin. Oh, ja juba varsti silmasin teda, hakkasin vaikselt püsti tulema ja näen, et ta kõnnib tagasi e. Minust eemale. Varsti tuleb mulle sõnum. „Waiting for u here, don`t see you.“

Ohsindküll... ja siis kohtusimegi. Eesmärk oli minna randa. Ta pidi võtma oma rätiku, seega käisime korra tema juurest läbi. Andrea elab armsas täitsa ühetoalises korteris, kus on köök ja voodi peaaegu, et ühes. Täitsa armas toake ja koos oma kassiga.

Täna avastasin hoopis ilusama ja valgeliivalisema ranna, tänu Andreale ilmselgelt. Läksime hotellide piirkonda, mis asub veidike tagapool sellest, kus me olime harjunud käima. Seal olid samuti kapikesed, kuhu sai oma asju jätta jne. Olin vaimustatud nii kena. Riietasime end ümber ja suundusime mere poole. Heh, Andrea oli nii naljakas päikesekreemiga, nagu beebi, kes on just ennast hapukoorega kokku määrinud, täitsa valge ja määrdunud, armas. Nii me siis jooksime vee poole. Vapustav, täna pole küll nii sinipiselge ja kuldpäikeseline, kuid vaatamata sellele on väga palav ja ookean nagu ikka, soe. Vapustavalt mõnus. Minu kõht hakkas tühjenema, kuna peale hommikusööki olen söönud ainult ühe õuna. Seega soolane vesi oli päris mineraalirikas. Imestasin, kuidas Andrea jõudis surfata ja püüda neid laineid. Ta oli nagu väike laps. Jah, see on mees, kel pole vanust. Tema kohta võib nii öelda. Ja ta ellusuhtumine on sama. Väga huvitav inimene.

Peale ujumist ostsime seda maitsvat isetehtud jäätist..nämma!:) Siis käisime korraks poes, SPAR marketis, kus on müüdaval palju saksa kaupa, ostsin päris soolatatud oliive- mitte neid purkides, eksole;). 2 banaani ja Andrea võttis cherry tomatid, noo, mis ma muud ikka ostan. Kõht oli tühi, aga jääb siis nii. Jaa.. mis siis ikka. Läksime oma kodinatega mööda rannapromeenaadi jalutama. Vahepeal istusime, nosisime toitu ja kõndisime edasi, selle kõige taustaks oli huvitav jutuvada käimas....

....Nii me siis jalutasime, jõudsime private kivirannakesse, vahepeal tibutas veidi.. aa.. Järsku avastasime, et kell on juba seitse ja ma peaksin bussi peale minema. Vau! Ajataju kadus täna täielikult. Nii huvitav oli. Tundus nagu räägiksin iseendaga, kuidagi vapustav meeleolu, positiivne ja sõnaderohke. Tore tõesti.

Kiirustasime mööda promenaadi tagasi Los Arenase poole. (Kõndimist ikka oli sel päeval). Andrea saatis mu ilusti bussile ning ma saabusin pimedas Arucasesse. Ülimalt väsinud, aga vägaväga õnnelikuna!:) Aitäh, tõesti tänan selle imelise, armsa ja erilise päeva eest!

Sabado

27.Septiembre

Kodune laupäev. Koristasime, olime, mina käisin hommikul turul ja poodides. Laadisin oma bussikaardile raha ja sain boonust 40 %, kuigi pidin saama 60. Hiljem selgus, et panin liiga vara raha, sest selleks, et rohkem saada peaksin olema tudeng, kuid koolitõendi saan alles tuleval nädalal.

Sellised lood...

Imeline Domingo

28.Septiembre

Umbes 12. ajal jõudsin Las Palmasesse. Nagu ikka päikseliselt kaunis. Läksin ostukeskusesse, et skaipida perega, sest pole juba kaua omadega suhelnud, peaks repoertima neile, kuidas mul siin läheb.

Avan oma arvuti ja mind tervitab sõnum „Your PC ran into a problem“, it need to restart... Argh.. jälle? You must be kidding me?

Otsustasin sõnumeerida Andreale, et tulen ranna poole.

Võtsime kohvikust jätsi ja andrea võttis Creppi. Mis on Crepp? „Oh, it`s delicious, you should try that!“- ütles A vaimustusega. Kui Crepp toodi olin ma üllatunud, see on ju pannkook nussaga. „Delicioso“, ütles Andrea ja kugistas pannkoogi isuga alla.

Kohtasime Andrea sõpra, Micaeli.Ta tore, rääkis meiega veidi juttu jne. See on veider, et Andrea teab väga paljusid inimesi ja enamjaolt huvitavaid.

Peale ujumist läksime korraks tema juurde. Andrea ütles, et tal on mulle üllatus. Ohho... mis see küll olla võiks?

Ta tegi arvuti lahti. Mingi pilt või? Haa.. ta oli mulle kirjutanud luuletuse. Issand kui armas, kui romantiline.. Nii armas. Ta palus mul selle luuletuse ette lugeda. Veider tunne oli

Tõesõna. Koju sõites oli mul miljontriljon mõtet peas tänasest päevast. Mis siis nüüd minu elus toimub? Aga ma nautisin tänast ülimalt!:)

Lunes – kiiruse kannul

29.Septiembre

Täna lahkusin töölt varem, et kiiresti süüa ja bussile joosta. Minu edaspidine graafik on nüüd säärane. 13:55 jooksen töölt koju. Soojendan toitu (kui on mida soojendada):). Kui veab, istun 5 minutit. Vahetan riided ja jooksen 14:45 busssile, mis tuleb 5 minutit varem.. ei tea miks...ehk siis 14:40 bussile. Täna sõitsin Canterase peatusesse, ehksiis kesklinnale lähemale, kuna ei tea täpselt, kus see kool asub.

Milline seiklus. Orienteerun selle järgi, et seal on üks suur plats ja kohvikud. Mina jõudsin muidugi platsile ja otsin, segane ilme näol, keeltekooli. Ah, mind tobukest jalutasin sellest reipalt mööda. Hea töö, Maria.

... Kui Maria klassi astus, olid teised inimesed juba kohal. Palju Asiaate, enamjaolt keskeas. Ja mina sattusin istuma, ühe vene keelt kõneleva, Olga ja Agniezcka (poolaka) kõrvale. Milline kokkusattumus. Ja teisel pool istus üks Araabiast pärit Abdul. See Abdul on üks omaette pärl. Püüdis mu tähelepanu nii kuis jaksas. Püüdis minuga vestelda, jutule saada jne.. Ohjah... Aga minule ei meeldi üldse araabia mehed. Noo pole üldse minu maitse. Eks ma püüan olla viisakas aga siiski.

Nonii.. ja keset tundi avastan, et koos minuga on siin ka 2 ukrainlast. Mis tore kohtumine! Tahtsin nendega väga kõnelda, kuid ei teadnud, kas nad ikka räägivad ukraina keelt? Või kõnelevad vene keeles? Ah suva, läksin. Nad räägivad ukr. Keelt, aga omavahel suhtlesid vene keeles. Viibivad siin juba 3 kuud ja otsivad tööd. Lihtsamini öeldes praegused põgenikud. Kui sõda läbi saab, lähevad tagasi. Oli vahva kohtuda mõningate kaasmaalastega, sest eestlasi pole veel siin kohanud.

Aga keeletunnist. See oli tore. Meie õppetaja, Beatrice on väga tore, avatud ning mõnnusa energiaga. Peaksin mainima, et tundsin esimest korda, et ma mõistan hispaania keelt. Sest olin kodus praeguse kõneldu ja õpitu endale selgeks teinud- tegusõnad, tutvustus jne.:) Vahel tundus isegi, et tean liiga hästi.

Tund lõppes kiirusti, liigun alla korrusele ja mis ma näen? Üks nägus lokkis peaga noormees istuba ja ootab kedagi, mind? Kui armas. Ta ikka oskab üllatada. Läksime kooli taha parki. Vist väheseid kohti, mis on nii roheline. Andreal oli mulle üllatus varuks. Mis üllatus? Oh, ta tõi mulle banaani, et me saaksime koos einestada. Kuidas mul on küll vedanud, et mind ümbritsevad nii toredad inimesed? Aitäh! Nautisin seda hetke, sest mu kõht oli väga tühi.

Jalutasime mööda Canterast- rannapromenaadi ja nautisime kõrvetavat päikesepaistet ja ookeani. Ja siis ta saatis mu kella kaheksasele bussile! Sellest sai meie igakordne kohtumine...:).

Miercoles

1. Octubre

Kes teab, mis tähtpäev täna on, saab 50 Eurot? Nali!

Täna on täpselt kuu, mil olen viibinud Gran Canarial. Jeeii!!!:) Tänane päev oli täis kiirust, muidugi keeltetund.

Ja nagu traditsiooniks, Andrea tervitab mind peale tunde.

Väike vahepala tänasest vestlusest.

-„ Do you know Maria, when we first met? „

• „ Wait, it was in el Gallnero, right?“
• „Yes“
• It was my second thursday here, wait- 11. September?“
• „Exactly, and what day was then in history?“
• „Oh, 11. September, America twin thorn- yep.“
• „So, we can celebrate that in America, hahaa!“
• „Oh.. really mean.“:)

Jueves

2.Octubre

Kokkamise päeval valmistasime Kanaaride traitsioonilist magustoitu. Gofio- e. Maisijahu, püreestatud banaan ja mesi. Näeb välja selline pruunikas nagu pipargoogi taigen. Igale lapsele anti väike tükike, aga kohe süüa ei tohtinud. Eelnevalt pidi igaüks voolima sellest midagi ja tutvustama teistele. Kes ütles, et toiduga ei mängita? Oh, laste kannatlikkus ikka areneb siin iga päevaga.

Lõpuks võis maitsta. Uhh... nii magus, jõhkralt! Seda on ju võimatu süüa, või siis palju süüa. Magusaisu saab väga täidetud.. Täitsa kaloripomm kohe:)

El Gallneroses kohtasin uusi inimesi ja noori. Oli vahva. L ja K ei käi nüüd keeltevahetusõhtul, kuna neil on samal ajal keelekursused... Olin ainult mina...

Õnneks ei pidanud ma täna bussiga minema, sest Beatrice- üks vahva naisterahvas, kes kuulub minu arvates inimeste hulka, kellel puudub vanus, elab Arucases. Sain autoga. Kusjuures täna tegime lauas ühise reegli. 30 min. Inglise keeles, ja 30. minutit hisp. Keeles- minu pärast. Ja imeline. Ma sain hakkama. Muidugi lõpuks oli mu pea juskui vahtu täis, aga võrreldes minu kõige esimese nädalaga, olen teinud suuri edusamme. Nagu ütles, Agel, üks noormees meie lauast, et minu keeletase on tõusnud kenasti:). JEE!! Kuidas saaks veel paremini olla?:)

Viernes

3.Octubre

Mina, K ja L sepitseme lasteaias. K paneb muffinid kiiruga taldrikule ja mina aitan tal küünlad süüdata. Panen valmis oma trühvlid, eesti etnosokid ja suveniirimõõtu „Liviko likööri“- minu poolt punane kooslus. Ja kõige lõpuks Linda Nutella.

Täna on Montse sünnipäev – 30:). Juubel. Aga Montse arvab, et ta on liiga vana ja pole kellelegi isegi kõssanud sellest, ainult meile, kuna läheme täna temaga Las Palmasesse viimaseid paberiasju ajama ning hiljem läheb edasi lõunasse.

Meie oleme nüüd siis tema „saladuse“ murdjad. Jah, täpselt nii. Tuleme vaikselt tema ruumi, küünlad põlevad. Ja lauluga: „Cumpleaños, Feliz!”... Montse oli meeldivalt üllatunud. Nii soe oli teda jälgida. Hakkas küünlaid puhuma ja need süttisid uuesti. 5. korra puhumise järel mõistsin, et need ongi uuestisüttivad küünlad:):) Olime kõik naeru kätte suremas!:) Kui vahva!:) Isegi lapsed aitasid küünlaid puhuda.

Ühesõnaga suutsime teha kena üllatuse ja Montse meel oli väga rõõmus... Jeeii!!:)

Lisaks sellele oli lasteaias topeltpidu. Nimelt on iga kuu lõpus, kui lõpeb üks epohh ( waldorfi järgi), fiesta- pidu. Täna on siis Miikaeli päev. On tunda pidulikku hõngu. Igale rühmale tehakse proovirada, mis mõõdab kohati lapse arengut. Igasugused hüppamised, köieronimine, laua alt küünlaga pugemine. ( Väiksematele muidugi kergem). See on nagu katsumus, mille kõik peavad läbima. Ja minu ülesandeks oli septembrikuus valmistada 15. krooni- igale lapsle. Enamus lapsi ei tahtnud, aga valmistama pidi. Täna oli hommikusöögiks kanaaripärane supp- kartul, muna ja mais. Supp oli üsna maitsetu ja kartuli ning maisi tükid väga suured, aga nauditav siiski. Vähemalt kõhu sai täis:)

Tänane päev lõppes, aga šoppinguga Primarkis- ohh.. ma vist ei taha poode enam kaua- kaua aega näha:)

Domingo

5. Octubre

Anetti sünnipäev on täna. Palju- palju õnne, kallis, Anett! Veidi koristan ja blogin. Andrea tuli täna Arucasesse, meile külla. Käisime ja kolasime mööda linnakest ringi. Näitasin talle ookeanivaadet, banaaniistandusi, kaunist loodust.

Täna kutsus mind isegi Mas Palomasesse saare lõuna otsa:). Pakkus, et teeb mulle pileti välja- kingitus:). Hmm.. Miks ka mitte, aitäh!:)

Mul on palju muutusi septembrist. Mul on üsna rutiinne elu nädalas- e. Lasteaed ja keelekursused. Samas iga päev on erinev. Ja ma saan iga päev kokku ühe ja sama inimesega, kellega on mul hea ja kerge koos olla. Veider mis? Ma tean, et pean rääkima hispaania keeles. Ja varsti ma räägingi, kindlasti. Ladusalt ja soravalt. Veel pakkus Andrea välja, minna kanuutama, oh see mulle meeldiks. Vahva on temaga koos olla. Mulle meeldib just see tema avatus, et me saame rääkida kõigil teemadel.

Siinkohal mainin veel, kui toetuda „Väikese Ingli“ oktoobrikuu sõnumile, siis minu oma on üsna pihtas, põhjas!:)

Lunes

6.10.14

Ja jälle otsast peale.

Jooksmine jäi vahele, kuna graafik on muutunud. 8- 14:00 tööl.

Oh, see tähendab varem ärkamist. Mis veel? Käisin keelekursusel,mis oli vahva. Mu pinginaaber Abdul püüab minuga väga sõbraks saada ja mina väldin.. Oh tõesti?

Eile sain teada, et emme plaanib tulla novembri alguses, juba?. Aga miks ka mitte. Ootan neid väga.

Novembris on meil Tenerifel viis päeva ON Arrival koolitus. Olen elevil. Heh, nagu meil Eestis ikka käib- 5 päeva tasuta toitu.

Täna sain tuttavaks ühe neiuga, kelle nime ma woops, ei mäleta. Aga ta õpib inglise keelt samas keeltekoolis, kus mina. Andrea tutvustas meid teineteisele. Ehksiis tema inglise keel on sama hea, või siis samal algtasemel kui minu hispaania keel:). See teeb meist parajad suhtlejad. Miks ka mitte?:) Ta tuli meiega randa kaasa, kuna meil oli plaan ujuma minna. Oli vahva!

Täna jõin esimest korda selle aja jooksul kohvi. See oli ütlemata hea ja maitsev. MM.. muy rico. Aga kindlasti ei joo a seda iga päev

Kui mööda promenaadi pimedas bussile jalutasin nägin ühes poekeses Yeray`d. Huvitav on see, et olin just mõelnud ta peale. Kuid me ei kohtunud, kuna otsustasin edasi oma teed minna... Huvitav oleks mõelda, kas ta tunneks mind ära või ei?. Ehh.. eks oleks näha olnud..

Aa.. ja täna jäin Las Palmases 30 sekundilise paduka alla:)- Tõesõna, ütlemata lühike vihmasadu tuli peale, kui Los Arenose poole kõndisin. Siin ikka juhtub!:)

Veel üks tore asi on juhtunud. Emme saatis mulle eelmise nädala reedel paki, (sidrunipipra, pulbri, maksidega ja MEEGA). Oh.. Can`t wait that. Huviav oleks teada, kas pakk tuleb varem kui nad ise siia jõuaksid?

Mida on tarvis, et see pakk tuleks ülimalt kiiresti?

Mas Palomas- 11.10.14

Domingo

12.10.14

З днем Народжиння, Марiчко! Palju õnne, kallis Marija

Puhkepäev – tundsin end nagu peale tõsist lahingut. Kõik kehaosad valutasid eilsest jalgsimatkast mööd Mas Palomase minikõrbe. Lihtsalt sõin ja magasin. 

 Martes

14.10.2014

Täna on maagiline päev! Palju õnne sünnipäevaks, Anneli!!!:) Kallid ja musid päikesesaarelt.

Alustan lõpust. Rahulik õhtupoolik. Mooncake`i saatel pakkisin oma homsed asjad kotti, hisp. Keele raamatud ja muidugi rannatarbed. Seepärast, et kui ma koju jõuan, siis söön kiirelt ja kohekohe jooksen bussile. Sealt edasi kappan keeltekooli, mis lõpeb 17:30. Vahetan wc-s ujukad ja siis on juba Andrea vastas, et randa minna. Eelmisel nädalal mängisime pesapalli. Väike vahepealne seletus minu rutiinhetkest.

Eile oli aga teistmoodi. Jäin keeltekooli veidi hiljaks, aga minu õnneks, olid inimesed ukse taga ootamas. Hah.. ootasime veidi kui minuga kursustel käiv rootsi mees (ei mäleta nime) teatas, et Beatrice`i pole ning tund jääb ära...Muidugi ma ei võtnud ujukaid kaasa, kuigi olin sellele mõelnud. Sellegipoolest tegin väikese šoppingu ja jalutasin mööda rannaäärt. Saatsin Andreale nii fb-s kui ka tel. Sõnumi, aga sealt poolt mingit reaktsiooni ei tulnud. Väga tõenäoline, et ta jättis lihtsalt telfi koju ja läks ujuma vms. Missiisikka.

Kui jõudsin Los Arenasesse (ostukeskusesse), sain Andrealt sõnumi. Ta tundis end kohutavalt. Aga ma polnud üldsegi pahane, sest sain ju aega enda jaoks. Nii me siis nautisime ookeani ääres Frappet ja rääkisime elust, kuni varsti läksin bussile.

Selline esmaspäev siis.

*****

Nüüd tänasesse. Päev algas veidi uniselt, kuid imeliselt. Kuidagi teine energia oli meie majas. Õnne täis võimis? Mõtlesin, et täna võiks olla see päev, kus saaksin oma kaua oodatud pakkikese ja ehk ka tel. kaardi?

Lasteaeda jõudes polnud kedagi veel kohal. Vabatahtlikud ikka esimesed. aa.. ja vahemärkusena ei saa mainimata jätta hommikust üllatust kraanikausis- väike sisalik.. ohh.. mis väike.. täitsa kopsakas vaatas mulle täna imestunud pilguga otsa. Algul ikka ehmatasin, kuid pärast tulid kõik lapsed uudistama ja kasvataja.. Nalja kui palju.

Montse tervitas mind uudisega, et eile olevat saabunud minu telefoni kaart, mille olin siis juba kuu aega tagasi tellinud, aga vahepeal, see tühistati. Tavaline...

Ajavahemikul, mil pakike toodi, oli Montse käinud korra poes, selle tulemusel pidin kaardi saama täna õhtul.

Jeii! Aitäh, lõpuks ometi, kuidas saaks tänane päev veel paremini minna?

Töölt läksin otse Frutita poodi, et soetada paar juur- ja puuvilja ja siis kohe HyperDinosse, et osta riisi. Täna olgu riisipäev. Koju tulles avastasin, et ohhoo... mulle on teatis. Pakk ON SAABUNUD!!! Ma tänan, mis saaks minu elus veel paremini minna. On ainult üks aga. Post on lahti 8:30- 14:30ni, aga minu töö on kaheni. Kuna pean homme nagunii varem bussile kiirustama, siis mõtlesin, et küsin end pool tundi enne lõppu ära, et võtta oma pakike!:) Aitäh!

Riisipäevast sai üks suur pralle. Ma ikka pole vilunud riisikeetja. Seda tuli palju,maitsev, kuid kolm karbitäit. Andsin ühe Kasiale, et ta sööks, sest ma ise ei jõua kõike süüa. Eks ma meisterdan miskit vaheldusrikast.

Õhtul sain oma telefonikaardi kätte ja tegin ka „Meister & Margarita“ ühe osa vaatamise. Eelmisel nädalal sain lainele ja ikka on hea vahest meelde tuletada.

Tänane vaheldusrikas päev siis. Läksin muidugi ka jooksma õhtul, mis oli täitsa turgutav ja nüüd 22: 25 tunnen, et unemaa kutsub mind.

Aitäh, tänase päeva eest! Oli tõeliselt vahva, kuidas saaks mu elu veel paremini minna?

Miercoles

15.10.14

Jooksin peale tööd kohe posti poole, et oma pakike võtta. Mmmm.. mesi ja sidrunipipar- olen teid igatsenud. Aitäh, emme!:)

Keeltekursused jäid jälle ära. Olen nüüd ülisotsiaalne, mis tähendab, et mul on telefonis wazzap ja messenger. Saan ka 24/7 netis olla oma uue kaardiga.. Jeiii!!!:)

Kasutasin võimalust ja andsin teada Andreale. Veetsime mõnusa päeva rannas. Ahha.. kell 18.00 oli planeeritud Arianna poolt intercambio „Cafe de Vita`s“. Meenutab natuke Viljandi Rohelise maja poodi ja kohvikut. Isetehtud koogikeset, maitsev kohv ja tee. Arianna ja Andrea otsustasid alustada oma keeltevahetusega, kuhu koguneks rohkem noori, kus oleks vaiksem kui el Gallneros ja mis oleks hubasem:). Niisiis oligi. Üks David, rootslane, liitus ka meiega. David on hästi vahva. Muusik, blond ja pikajuukseline. Selline täishipi. Õppis muusikaõpetajaks, aga hiljem töötas kuskil tehases. Praegu tuli siia ja elab oma vanaisa juures. Novembrist tahab oma korterit ja plaanib jääda jõuludeni, et lihtsalt oma elule vaheldust leida. Ahha.. ja vanust on tal 20 eluaastat. Täitsa noor võimis?

17.10.2014

Täna on väike tähtpäev. Olja- Karolina, kes on minu ristitütar sai 3 kuuseks! Helistasin oma sugulastele Ukrainasse, et õnnitleda ja mind tabas üllatus:). Väike lapsuke on juba nii-nii suur:)

Õhtul otsustasin võtta Itaalia kohvikust väikese kohvi (kofeiinivaba), mis oli väga-väga maitsev ning minna lasteaeda klaverit mängima. Meil oli kokku lepitud, et selline võimalus on. Ma pole juba pea 2 kuud ühtegi pilli puutunud. Igatsus on kohe muusika tegemise järele.. Pidin minema 17:30, aga minu graafik vedas mind veidi alt ning läksin kella 18:00ks, lootes, et seal on veel keegi.

Lasteaias oli mingi õpetajate koosoleks ning mul oli hea võimalus seda ära kasutada. Mängisin ja nautisin tunnikese, vahepeal tulid suuremad koolilapsed, kes tahtsid ka korra mängida ning ühel hetkel sai mul küllalt. Oh, küll ma olen õnnelik, et mul on siin nii palju võimalusi. Mis saaks veel paremini minna?

Vahepeal tuli mul mõte, et võiks Beatrici täna välja kutsuda. Ja ma sõnumeerisin talle. Otsustasime kell 21:15 veiniõhtule minna. Oli siis meil väikene „Vinocambio“. Mina sain praktiseerida oma hispaania keelt ja tema inglise keelt... SUUREPÄRANE.

Veinitamisest, aga nii palju, et ühest bokaalist mulle piisas täielikult ning ma sain aru, et ei vajagi rohkem... Järgmisel päeval olid isegi väikesed järelnähud, aga mina läksin ikka vapralt jooksma:)

lähen mängima klaverit.

17.10.2014

Täna on väike tähtpäev. Olja- Karolina, kes on minu ristitütar sai 3 kuuseks! Helistasin oma sugulastele Ukrainasse, et õnnitleda ja mind tabas üllatus:). Väike lapsuke on juba nii-nii suur:)

Õhtul otsustasin võtta Itaalia kohvikust väikese kohvi (kofeiinivaba), mis oli väga-väga maitsev ning minna lasteaeda klaverit mängima. Meil oli kokku lepitud, et selline võimalus on. Ma pole juba pea 2 kuud ühtegi pilli puutunud. Igatsus on kohe muusika tegemise järele.. Pidin minema 17:30, aga minu graafik vedas mind veidi alt ning läksin kella 18:00ks, lootes, et seal on veel keegi.

Lasteaias oli mingi õpetajate koosoleks ning mul oli hea võimalus seda ära kasutada. Mängisin ja nautisin tunnikese, vahepeal tulid suuremad koolilapsed, kes tahtsid ka korra mängida ning ühel hetkel sai mul küllalt. Oh, küll ma olen õnnelik, et mul on siin nii palju võimalusi. Mis saaks veel paremini minna?

Vahepeal tuli mul mõte, et võiks Beatrice`i täna välja kutsuda. Ja ma sõnumeerisin talle. Otsustasime kell 21:15 veiniõhtule minna. Oli siis meil väikene „Vinocambio“. Mina sain praktiseerida oma hispaania keelt ja tema inglise keelt... SUUREPÄRANE.

Veinitamisest, aga nii palju, et ühest bokaalist mulle piisas täielikult ning ma sain aru, et ei vajagi rohkem... Järgmisel päeval olid isegi väikesed järelnähud, aga mina läksin ikka vapralt jooksma:)

Domingo

20. - 26.10.2014

Alates tänasest, otsustasin, et teen nädala kokkuvõtte blogimise, sest paljud tegevused on siin ikkagi rutiinsed ja ei vaja enam nii palju selgitust:)

Seda nädalat võiks nimetada kuurortnädalaks, kuna ilm on mõnusalt TULINE. Temperatuur püsib 27-37 kraadi juures, olenevalt kohast. Keeletunnis oli kohati võimatu istuda, sest klassis puudus õhk täielikult. See- eest olin tark ning võtsin ujukad alati endaga kaasa. Läksin isegi neljapäeval randa, et lämbes kodus, mitte istuda.

Teisipäeval tegime jälle Pellat, ehk traditsioonilist magustoitu, mis on Gofiost, banaanist ja meest. Seekord oli täitsa söödav. Tore, et Fatima matkas abiks oli. Fatima on üks noor praktikant, kes õpib Las Palmases waldorfpedagoogikat. Hästi vahva on ta:).

Meie keelekursustel käib üks uus tüdruk, Karmen. Karmenil on siisn „Erasmuse“ projekt ning ta on Horvaatiast. Kutsusin ta kohe esmaspäevasele Intercambiole ja neljap. Käisime koos rannas... Tundsime kohe sidet. Reedel kutsus Karmen ja tema korterikaaslane.... Oh, tõesti ei mäleta nime, kuna ta on prantslanna ja nende nimed on minu jaoks keerulised.... Karmen ja tema korterikaaslane kutsusid mind reedel ühe sõbranna korteripeole ja hiljem niisama välja.

Kaalusin ikka tükk aega, kas minna või mitte.

Muidugi läksin...

Reede oli minu „ÕNNEPÄEV“, tõesti totaalne ja suur AITÄH, selle päeva eest! Mis saaks minu elus veel paremini minna?

Hommikul sain Montselt kitarri. Võin seda kasutada tervet 10 kuud:). Jeii!:) Keeled vajavad küll vahetamist, aga täitsa kobe on teine.

Siis teatas Montse, et läheb õhtul Las Palmasesse, mis tähendab, et kui meil on soovi, siis saaksime autoga... Kuidas saaks veel paremini? Otsustatud... lähen!)

Veel oli mul vaja soetada väike kohver või käsipagas, kuna järgmisel nädalal toimub....taratarataaaa!!!! „ON ARRIVAL“ koolitus Tenerifel 5 päeva TASUTA SÜÜA ja muidugi kohtumine vabatahtlikega teistelt saartelt ja üks lõpp-vahva nädal tuleb:).

Selle kohvri, võite juba oletada, sain Montse käest. Ja täpselt sellise, nagu ma olin endale ette kujutanud. Ma ikka ei väsi küsimast, mis võiks minu elus veel paremini olla? Tõesti olen tänulik juba esimese päeva poole eest.

Reede õhtu oli pikk, läksime 22:30, selle prantsuse tüdruku korterisse, Karmeni ja tema korterikaaslasega. Lõpuks oli meil tüdrukuteõhtu, kus olid ülekaalus pranstlased, üks hispaanlanna ja Karmen- Horvaatiast. Inglise keelt kasutasime minimaalselt. Enamjaolt püüdsin rääkida oma poolikus hispaania keeles noo ja kuulasin prantsuse keele meloodiat, millest kohe mittemitte midagi aru ei saanud:)

Korteris läks üsna palavaks, sest naabrite õiendamise peale, pidime akna sulgema ja vaiksemaks tõmbama. Otsustasime minna randa. Tüdrukutel oli terve alkoholimiks. Rumm, vein, õlled... minu jaoks palju. Maitsesin veidi rummi.... Noo ei lähe. Veinilonks.. hullem. Pidasin endaga plaani, et lähen 1:00 VIIMASE bussiga koju. Mõtlesin, et ta peaks u. 1:20 olema Las Arenase juures. Aga meie istusime u. Poole tunni tee kaugusel Las Arenasest. Ikka oli kõmpida. Panin endale isegi äratuskella, aga noo.. minu jutustamishimu tõttu oli kell juba viie pärast üks.. PIDIN JOOKSMA!!! Tüdrukud muidugi käisid peale, et jääksin ööseks, aga mõtlesin, et ei. Tahan täna oma kodus magada. Nagunii pean laup. Andreaga kokku saama.

Jooksin ja kaugelt nägin mingit laguunsinist visuaali liikumas. Ohh..see võib vist olla minu guagua (buss)... Hilinesin 2 minutit. Kui täpne võib ikka siin olla? Aga nägin, et mingi mees istub seal. Võib- olla pole veel minu buss läinud? Lootsin sisimas. Küsisin mehelt, kas mingi buss veel tuleb, aga ta oli täis ning vastas, et muidugi tuleb.

Ootasin 10 mintsa ning seejärel otsustasin, et ei, hakkan hääletama...

Tõesti, tõesti... Kell on pool kaks öösel, autosid pole just kõige rohkem, kuid ühe platsi juures parklas on üsna palju. Olen suure ostukeskuse vastas Las Palmase suurlinnas ja alustan hääletamist Arucase poole. Mõned autod sõitsid mööda... Mõned olid täis noori poisse, kes miskit karjusid. Vähesed jäid seisma, et küsida, mis ma tahan või kuhu? Vastasin enda väheses keeles, et Arucasesse. „Eh, Arucas? „ - oli tavaline reaktsioon. „No- no voy a Arucas.“ All right!

Selle aja jooksul peatus minu ees 2 taksot, küsisin palju maksab 16 eurtsi. Oh ei, vastasin, et kui autot ei saa, siis võtan takso..

Mõtlen, et „Maria, sul oli täna nii vahva päev, mida oleks tarvis, et õhtu lõppeks veel õnnelikumalt ja sa saaksid täna öösel kenasti koju.“

Ühe takso taga peatus must džiip. Džiibis istus täitsa nägus mees,meenutaks mingit näitlejat või mänedžeri vms. Kui küsisin, kas läheb Arucasesse, vastas jaatavalt, et peab oma sõbra peale korjama Arucasest ja siis liigub kuhugi edasi.. Lõpuks ometi. Tänan! Mis võiks minu elus veel paremini olla? Mõtlesin, et see on minu ja istusin autosse.

Meil oli tore jutuajamine ning sõit oli lühike. Ta nimi oli Oliver ja panin üsna täppi. Ta ongi ühe firmaomanik vms? Que Chicha, ha? Enamjaolt rääkisin mina:). Lõpuks olingi juba maja ees ja kui ta küsis telefoni numbrit, siis vastuseks oli „No Puedo!“ Noo.. jätame juhuslikud numbrijagamised siinkohal ära.:)

Laupäeval olin vägaväga unine, ikkagi ärkasin varakult ja läksin jooksule, siis koristasin. See oli tegelikult eile.

Lõuna paiku küpsetasin paar pannkooki. Laenasin Lindalt ja Kasialt mune, piima ja jahu. Pannkoogid olid mõeldud Andreale, kuna ta neid nii väga armastab. Tahtsin talle teha üllatuse ja võtta juurde ka ühe „Nutella“, millele panin ümber isevalmistatud sõbrapaela.

Andrea oli imeliselt üllatunud ja väga rõõmus. Nii, et laupäevane õhtu läks üllatuse ja ujumise tähe all.

Tänane hommik oli üks nendest ainulaadsetest ja nautimusrohketest. Mis saab veel olla parem kui hommikune ujumine tõusva päikese käes ja veel ookeanis? No ja kuna minu ujukad on nüüd kadunud (täspemini, ma unustasin nad ühel imelisel õhtul bussi), siis käin ujumas palja ülakehaga nagu siin enamus naisi teevad. Jamh, sellised on lood.

Nüüdseks on kohver peaagu pakitud ja homme lendame Tenerifele. Justnimelt lendame. Vist mingi tund aega:) Naljakas mis? Ja Tenerife kogemustest juba nädala pärast!

Stay happy!:)

Hasta Luego, mis amigos!;)

Domingo  2.nov

Ühesõnaga kõneleme nüüd koolitusest.

Meid oli kokku 11 vabatahtlikku ja 3 koolitajat. Meie 3 Gran Canarialt ning ülejäänud Tenerifelt. Nii oligi. aa.. ja me kõik olime tüdrukud. Vaatamata sellele tutvusin ülimalt toredate ja unikaalsete inimestega ning väikese grupi positiivne külg seisnes kiiremas ja tõhusamas grupi sulandumises.

3 tüdrukut- Marianne, Sara ja Mona töötavad Tenerife Waldorflasteaias ja nende projektiga on sel aastal veidi kehvasti, kuna nende tuutor on lapsepuhkusel ja puudub otsene isik.

Soomlane Vera ja Izmirist Esra ja Iiagmour, kes oli ühtlasi ka minu toakaaslane (Türgist). Nende töö on seotud aiandusega jne., kuid hetkel töötavad nad mingi skaudiühinguga. Ehksiis nagu mina mõistan, siis neil pole veel otseseid töökohustusi seatud.

Ja siis meie 3:).

Erilisteks pärliteks on 2 prantsuse neiut, kes meenutavad mulle Lisat ja Ninat „Leedsist“, kuna nemad on ka pruunlased ja võib- olla, mitte kõige parema hisp. Keele ja üldsegi mitte inglise keele oskusega. Hoolimata sellest, aga vägaväga avatud, sellise getoliku iseloomuga ja tuhatkorda sõbralikud tüdrukud. Nende naljad on naeru kätte tapvad... Kujutage ette iga hommik tulevad 2 tüdrukut ja üle terve buffee lausuvad oma kareda alditämbriga „Buenaas, Dias, Que tal, chicas?“

Võisiis, nad mõistsid alles viimasel päeval, et mina, Linda ja Kasia, elame Gran Canarial tegelikult, aga see kujunes välja nii armsalt. Tõesti... Nende kooslus on justkui „White Chicks`i“ duubelfilm:)

Põhilised situatsioonikoomikad olid nende poolt loodud:) Imeline! Prantsuse tüdrukud elavad Davidi korteris, kuna nende projekt kestab novembri lõpuni.

Lühidalt korraldusest:

Ilus tenerife

Mina ja Sara, kellega oli imeilus orienteerumiskogemus:) 

• Söögirubriik: Söök on maitsev ja seda on palju. Isegi tasuta kohv on hinna sees, kuid magusat pole. See on muidugi lihtsalt vingumine:), aga magusaisu on:). Mis vvõiks olla paremini? Emh, väga pikad vahed lõuna- ja õhtusöögi vahel. Ehk lõuna on 13:30 ja õhtu 20:30. Kella 17:00ne kohvipaus unustatakse tihtipeale ära. Paus on, aga sööki pole:). Jah, lihtsalt tihtipeale on enne õhtusööki kõhud ülimalt tühjad ja enne magamaminekut ka ei tahaks end täistoppida...Hommikusöök on buffee, mis tähendab, et iga hommik rabab Maria täies hiilguses kõiki võimalikke puuvilju ja mett:). No ikka.. TASUTA TOIT, eksole?:)

Fruitsalad

Koolitus: Koolitusel omandasin päris palju kasulikku infomratsiooni. Teame nüüd rohkem oma õigusi ja kõike, mis puudutab projekti. Meie võime rahulikult hingata, kuna meil on tõesti kõik kõige paremas korras:). Ei ütleks, et millestki puudust tunneme:). Ametlik kohtumine National Agencyga oli väga diplomaatiline, kuid samas avatud.

Sulandusprotsess toimus neljapäeval kui läksime Telde mäele. Telde on kõrgeim mägi kogu Hispaanias, mis asub siis Tenerifel. 3,9km. See on tegelikult vulkaanijäänus. Jõudsime sinna u. 17:00 ajal ja nägime loojuvat päikest. Imeline. Tippu seekord ei läinud, aga tegime ringi ümber mäe. Vapustav! Muidugi õhtusöök oli alles, kell 10:00 võimiskit ja minule oli seekord puuviljasalta. Aga nautisime tähti ja kuulsime Observatooriumi meest, kes kõneles tähtedest parasjagu. Ja korraga tekkis intiimne ring. Linda ja prantsuse tšikid läksid bussi, kuna külm võttis üsna krõbedalt.

Kasia aga alustas võimlemisharjutustega, millest sai üks tantsuderituaal. Hakkasime spontaanselt ringis tantsima kreeka rahvustantsu ja siis ma õpetasin „Kaks sammu sissepoole“, mis läks rahvale väga peale. Oh, see hetk oli üks parimaid. Tundsin kuidas grupp sulas kokku ja kojusõit oli kuidagi helge. Väsinud, kuid kerge. Aitäh, selle eest!:)

Mida on tarvist, et minu EVS jätkuks minu jaoks rõõmu kerguse ja hiilgusega? Planeerisime oma projekti teekonda, alates algusest.

• Hispaania keel: Sel nädalal olen paljuski arendanud pma keeld, kuna meil on siin Marta, hisp. Keele õpetaja. Temaga sooritasime üht testi. Laulsime Manu Chao „Me gustas“ laulu ja õppisime hisp. Keelsei väljendid ja „palabritas“- e. Roppuseid. Milleks seda viimast küll vaja on, seda ma ei mõustnud, aga huvitav siiski. Tunnen, et minu keeletase on nädalaga suuresti arenenud. Kuidas oleks võimalik omandada Novembrilõpuk veel parem keeletase?

Inimesed: Nagu mainisin, siis kõik vabatahtlikud olid ülimalt vahvad ja avatud. Mis on nüüd teistmoodi, siis L. Otsustas täielikult, et lõpetab oma projekti.

Midagi erilist: Viimane õhtu oli üle prahi. Halloween? Esmane mõte, kas meie ka? Eestis ju pole väga Halloweeni? Läksime siis restorani, kus pidi olema typical Canarian õhtusöök. Kõht oli meeletult tühi. Meile oli 3l.veini ja muid magusaid jooke ja siis söök...

Söögikord oli huvitav. Algul oli sai, mida ma ei söönud. Püüdsin oma kõhtu täita siis joogiga. Vein ja 7Up tegin koksi. Hiljem mingid tomatid, siis „papas arucadas“, ehk „mundrikartul“ ja siis hakkas toitu muudkui voorima... Friikad lihaga, soolane gofio ning söök taimetoitlastele: suvikõrvits, paprikas jne.. Miks alles nüüd? Oh.. mu kõht täitus väga...

Kuna ühel korraldajatest, Tayril, oli sünnipäev, siis ostsime talle koogi ja õnnitlesime teda. Teisel pool kohikud olid toredad poisid kitarriga, kes mängisid sünnipäeva laulu. Seal nägin ka üht nägusat pikajuukselist poissi..Ilus üks. Peale seda aga läksime diskotama. Täitsa tore oli ja poisid tantsivad nii hästi siin. See öö oli minu jaoks vägaväga raske, sest kogu jook ja söök oli minust välja tulemas. Liiga palju süüa... Rohkem mitte:)           


                                                                                                                                            

Tagasilend oli väga huvitav. Enne lennukile minemist, kuulen, vist venelased on minu taga. Siis aga kuulatan, ei ukrainlased hoopis. Muidugi küsisin kohe ja jäime vestlema. Tuli välja, et nad jäid lennukist maha ja jätsid sõbra Milanosse, kuna teine oli palju alkoholi tarbinud. Tüüpiline! Istusin ühe ukrainlase kõrval väikeses armsas lennukis, mis värises ikka tohutult. Minu reisikaaslane kartis meeletult, kas ta ikka jääb ellu:)

Jäime ellu!:)

Rahulikku hingedepäeva sõbrad! (pilt)

Domingo

9. Noviembre

Tänase päeva pühendan Lindale! Miks? Sest tänasel lõunapoolikul saatsime ta kenasti Saksamaale. Thank you, Linda, for everything! How happy I am indeed, that I met you. Usun, et Linda tuli minu ellu õpetamaks, et on inimesi, kes usuvad nii tugevalt oma visiooni, et kui see mingiti moodi kõrvale põikab, siis on targem pigem sellest eemalduda. Kindlasti ka seda, et härjale mööda jääd pole mõttet kaua joosta, kui ikka inimene tunneb, et see asi, mis ta teeb, ei ühti temaga, siis on targem muuta miskit elus. Linda on vahva tüdruk.

Tema siinolemise protsessi vaadates nägin, kuidas sa võid muutuste ülevoolamisest lausa plahvatada. Tema jaoks oli väga palju uut informatsiooni, tema jaoks ? Või mida teised minu tegudest mõtlevad? Kuid kas minu elu on teiste või minu enda päralt? Seega...Tänasest alustan enesekasvu intensiivse protsessiga.

Eile käisime tüdrukutega Mas Palomases, kuna Linda pole veel käinud, siis mõtlesin, et tal oleks huvitav näha Dunaseid e. Liivaluiteid ja randa, kuigi turistikas ta on indeed. Isegi ilm on mõeldud väljamaalastele. Kui Las Palmases sajab, siis Mas Palomases on“ jääv päike ja karneval:)“.

Ekslesime natuke mööda Mas Palomast, kuid lõpuks jõudsime „kõrbeni“ ja mereni välja. Meenub Kihnu, kus me Heli ja Gretega merd otsisime;). Väike eine Mäkis ja juba tagasi. Kuidagi väga sulandav oli meie reis...

Tüdrukud läksid koju, mina aga otsustasin jääda Santa Catalina festile Las Palmases. Nägin muusikuid, kes olid meiega Tenerife samal lennul. Vist päris popullaarsed siin.

Enne koju minekut läksin veel ujuma. Ujun rannas ja keda ma näen? Üks tuttav poiss valgete kõrvaklappidega loobib merre kivisid. Kas see võib olla Andrea? Mõtlesin korra. Läheks nimelt välja ja küsiks, kuidas siis selg elab? Aga ei.. eelistasin pigem vältida..

10.11.14

Kui kassid on läinud, hiirtel pidu.

Täna oli otsustav päev, mil ütlesin Andreale, et ei taha praegu suhet. Olen Tenerifel endas kindlaks saanud, et ei taha mitte mingit suhet siin praegu.. Vaid tahan olla iseendaga, end tundma õppida ja inimesi lihtsalt kohata. Nt nagu minu sõber Yeray, keda kohtasin nt. Täna. ON tunda väikest sümpaatiat... me räägime, kuid ei kontakteeru liigselt.. ja nii ongi....

Oh, enne meie kohtumist ma narveerisin korralikult. Mida öelda, kuidas? Viimased minutid hisp. Keele tunnis olid minu jaoks väga rasked. (Andrea pidi mulle vastu tulema), mida tegelikult ei toimunud. Ta läks Davidiga ujuma, kuid kui mina juba ranna poole liikusin, tuli ikka kooli juurde. Saime kokku.. Oli tunda külma jäiset kohtumist. Algul mõtlesin, hmmm.. miks ta Davidi kaasa vedas, sest mõttes kujutasin ette, et oleme kahekesi ja räägime kohe oma jutud ära. Aga hiljem mõtlesin, et vb ongi sissejuhatuseks hea kui icebreakeriks David on. Kui David söömise lõpetas ja me ranna poole liikuma hakkasime, küsis Andrea minult: „Our relationship is in a hard point yes?“ Everything is all right?“ . Eem..“ We have to talk.“, ütlesin mina. „I guess, it will be little bit longer convercation.“ Kui ta tahtis, et ma kohe talle kõik ära räägiksin ütlesin: „It`s a private one“. Ma ei tahtnud Davidi sellesse kaasata. Muidugi Andrea ütles, et teine jalutaks kaugemale, kuid hiljem jätsime temaga hüvasti. Ma tahtisn istuda, et rahuneda....Aga ei me läksime katuse alla, sest vihma hakkas sadama ja mingi külm hoovus tuli kusagilt. Nagu filmis.. ha?

Ja siis ma laususin need tähtsad sõnad: „I don`t wand any kind of relationship right now..“ I mean, I like you and there is nothing to do with you“... JA kõik karjus minus....AGA MA VAJAN AEGA ENDALE!!!

Minu üllatuseks oli Andrea väga mõistlik ja rahulik. Hiljem sain teada, et selle seljavalu mõtles ta lihtsalt välja. Selles osas ma natuke isegi pettusin. Miks mitte ausalt rääkida nii kuis on, oleks mul ka kergem olnud..Aga me mõlemad tundsime eelmise nädala suhtes nõelravi, seega nii pidigi minema.

Peale seda läksin ujuma.. Uhh.. kui õnne täis ma olin!!! Andrea ootas mind.. hmm.. huvitav.. Peale seda oli isegi veidi imelik temaga olla, kogemata võtsime käest kinni ja ta tahtis veel musi anda. Aa.. muidugi lõpus hakkas ta tooma minu halbu külgi ette, et ikka polnud nii maaliline, ahha.. ja siis veel, hakkasime otsima mingit kolmandat põhjust, miks ma ikkagi tegin sellele lõpu... 

Nädalakene perega 20-28.november

Istun nr.60 bussis ja sõidan lennujaama poole. Südames on ärevus...Paari tunni pärast on minu pere juba siin. Oh ei tea, kuidas neil tuju on ja milliseks meie nädal kujuneb, kuid loodan parimat.

Mul on isegi silt valmistatud, et nad mind kohe märkaksid.

Lennujaama saabusin oodatumast varem, seega otsustasin Annale õhupalli täis puhkuda ja lihtsalt oodata ja kuna lend veel hilines, siis läksin võtsin endale ühe SUURE kohvi. Tõesti, lennujaam on vist ainus koht, kust sain suurt Lattet- meie mõiste lattet. Muidu on siin kõik väikestes klaasikestes või tassikestes.

Ootan jälle terminali ees. Minus pesitses veel üks küsimus, et kas olen ikka õiges kohas? Olin Arrival 1 juures, kuid seal oli ka Arrival 2. Siin, kus mina seisin, inimesi peaaegu ei olnud, aga lennud ju koguaeg saabusid. Kui Helsinki lennuk oli juba 10 min. Maandunud, otsustasin küsida. Nagu võis oletada, ma olen suutnud täitsa valesse kohta seisma jääda. Good job, Maria! Jooksin A2 juurde. Siin oli juba palju rohkem inimesi ja kõik tulid välja. Ootajana tekkis selline tunne, justkui mingi inimesed lastakse kuskilt kinnipidamisasutusest kinni, või teise planeedi rahvas saabus. Tuleb seista klaasi taga aga rääkida ei või. Et justkui need on veel teiselpool piiri.

Ja juba nad tulevad. Marek, Anna ja Emme. Anna on nii suureks kasvanud. Väike hambutu, aga nii pikk. Uskumatu, mul tungisid vägisi pisarad silma. Emme oli nii armas. Tegi endale uue moeka soengu. Marek kallistas mind armsasti. Andsin neile sildi ja õhupalli üle ja jäime autot ootama.

Autoks on meil Mercedes Benz, kuigi algselt tellisime Wolkwagen Polo. Mis võiks veel paremini olla? Auto oli väga pisike. Marekil mahtusid vaevu jalad autosse ära:). Aa.. ja mis veel. See on automaatkastiga, kuigi tahtsime manuaali. Aga lõpp- kokkuvõttes on isegi parem, sest meid ootasid ees suured seiklused mägedes, millest me veel teadlikud ei olnudki...

Usun, et üks pingelooja oligi sõitmine. Mulle tundub, et Marekile oli see raskeks ettevõtmiseks, aga ta sai sellega ilusti hakkama. Õppisin teda enam tundma ja avastasin tema huvitavad vaatepunktid elule. Temas on hirme ja ebakindust ning ta eelistab pigem põgeneda kui katsetada ja neile vastu astuda...

Hotell oli jaotatud erinevateks väikesteks majakesteks, kus olid toad. Suur tuba, rõdu, magamistuba ja kööginurgake. Põhimõtteliselt kõik võimalused puhkamiseks ja isemajandamiseks. Kuna hinna sees oli ainult hommikusöög, siis oli see heaks võimaluseks ise toitu valmistada. Ja miks ka mitte? Iga kompleksi keskel oli platsike ja keskel bassein või mänguplats. Mida veel on õnneks vaja? Otsustasime, et jään ka ööseks.

Uskumatu, aga õhtuks tuli mul suur peavalu. Jah, ma sõin hommikust ja siis jõin kohvi. Kell oli juba 4, aga ma pole veel söönudki.

Asjad lahti pakitud, sõitsime Faro juurde. See on siis Mas Palomase lõpus või alguses, kuidas nüüd võtta, olev majakas. Jalutasime mööda rannaäärt ning läksime sööma.

Oh, milline turistikas on see Mas Palomas ikka...aga palju pakkumisi on ka.

Öö oli külm ja äikesetormine. Lasteaed on tormitõttu isegi suletud. Oligi õige päev end vabaks võtta. Meil oli Annaga üks tekk kahe peale ja olime peaaegu külmumas. Järgmisel hommikul oli mul hääl isegi veidi ära...

Spontaanne Puerto Magon

Järgmisel päeval pidime minema randa, aga Marek otsustas hoopis minna Puerto Ricosse ja Puerto Magoni... Jäägu nii. Puerto Magonis pidi olema „Väike veneetsia“ . Jõudsime sinna otsisime parkla jätsime auto ja väljusime. Parkimise peale kulus üldiselt palju aega ja raha. Üldiselt oli parkla tasuline.

Sadamalinnake oli armas ja lilleline, kuid veidi külm, tuuline ja kohati sademetes. See nädalavahetus pidigi kõige hullem olema pühapäevaks..

Magon külastatud suundusime Mas Palomasesse. Mina sain ööbida terve nädala tasuta hotellis. Jee!!!:) Aitäh elu, mis võiks veel paremini olla. Algselt mõtlesin, et lähen mingitel päevadel tööle, aga lõpuks kui Montse ka veel mitu korda mainis, et ma ei tööta siin, vaid olen vabatahtlik. Ja see on ju minu pere. Nii ma siis pühendasin terve nädala neile:)

Väike pildiograafia ütleb ehk rohkem kui sõnad!:)

Kui me käisime Roke el Nubles kõik koos siis valdas mind rõõmutunne. See on vist esimene päris tegevus, mida teeme koos „perega.“ Marek, Anna, emme ja mina. Tänu sellele saan suhelda oma perega, tegutseda, õppida neid tundma. Näiteks nende aktiivsus, seiklushimu, käitumine keerukates olukordades ja kõige tähtsam- KOOSOLMINE. Kas seda nimetataksegi kvaliteetajaks? Oh, ma vajan kellegagi rääkida sellest. Aga kellega? Keda ma torgin sel teemal? Kes tahaks minuga suhelda kui psühholoog ja kuulata minu mõtteid? Ehk tuleb see inimene veel minu ellu.. või juba on ta olemas, lihtsalt me pole valmis veel rääkima?

Igastahes tundsin, et koostegevuse mälestus on mul kuskil lapsepõlvemälestustes. Mina soovin, et minu peres oleks palju ühiseid ettevõtmisi ja koostegemisi. Et minu laste ja minu ning mehe suhted oleksid avatud, usalduse ja armastusega põimitud ja siirad. Tahan ehtsust ja ausust. Tahan, et need tegevused mööduksid rõõmu ja kerguse tunde all.

 „Minu pere nädal“ õpetas mulle, et õnn on alati minuga ja eriti õnnelik on see, kellega see õnn kaasas käib ning kes seda märkab. Minu pere, minule kallid inimesed, tulid..tulid hoolimata kilometraažist. Hoolimata ajast ja hoolimata rahast..Sest Gran Canaria on päris kallis lõbu. Tulid minu juurde. Et näha mind. Ja see ongi see, mis õnneks vaja. 

Minu kallid inimesed, kellega saan tunda end vabalt ja saan end vabalt väljendada nii nagu ma olen, tulid, et olla minuga... Olgu ma siis vihane, kurb, pettunud, rõõmujoovastuses, aga nad mõistavad mind. Meie eluaastate vahe on küll pikk, kuid niidid, mis meid seovad on tugevad. Esineb palju vastuolusid. Muidugi, sest elu ajastus on erinev. Ma olen siiski 20 aastat hilisemas maailamas. Lõpuni ei saa ma mõista oma ema ja tema vastupidiselt mind, sest meil on erinev maailm. Kuid sellest hoolimata, saame olla teineteisele toeks ja jagada armastust.

Ema ma olen õnnelik, et sain veeta sinuga koos nädala ja Marekiga ning muidugi oma armsa õe Annaga. Mis saaks veel olla paremini kui tähistada 2 sünnipäeva oma kallimate inimestega. Olgu nad siis emotsionaalsed. Kurbuse ja rõõmupisaratega.

Ju ma siis pidin nii kaugele minema selleks, et aru saada, mis elus on tähtis. Inimsuhted ja pere. Nagu emme õpetlik jutt oli. mis on tähtsam? Kas töö ja raha sissetulek ja eneseteostus, igapäevane rügamine „laste parema tuleviku nimel“? Või vaadata oma lapsi kasvamas, rääkida nendega? Reisida? Jagada maailmavaateid ja tegutseda koos?

 

Täna formuleerisin ühe oma põhilise tulevikusoovi:

Tahan oma ellu veel rohkem SIIRUST, ARMASTUST, USALDUST! Aitäh, mis saaks veel olla paremini? Mida on tarvis, et õpiksin ennast rohkem usaldama?

Aitäh, mis saaks veel paremini olla? Kuidas küll olen am saanud olla nii õnnelik, et sain isegi siin oma perega aega veeta.